Iga populatsioon, mille pärilikkusaines variatsioone esineb, on allutatud looduslikule valikule. End kiiremini paljundada suutvate isendite geenid hakkavad selles loomupäraselt levima. Sama kehtib ka hulkrakse organismi moodustavate rakkude kohta. DNA kopeerimine ei kulge alati veavabalt, mutageenid võivad mutatsioone tekitada. Kiiremini jagunevad mutantidest rakukloonid üritavad seega paratamatult organismi üle võtta. Võib öelda, et kontrollmehhanismideta oleks iga hulkrakse olendi saatuseks kasvajaks muundumine.

Sel viisil kanda kinnitanud rakuliinide eluiga on aga piiratud oma peremeeslooma elueaga. Vähk ei saa ise järeltulijaid. Kui mõni vähirakk mõnda teise organismi satub, suudab potentsiaalse uue peremeeslooma immuunsüsteem selle vaevata õigeaegselt ära tunda ja hävitada. Ometigi juhtus tuhandeid aastaid tagasi midagi, mille tulemusel sündis nakkuslik kasvaja. Nii parasiteerib osadel tänapäeva koertel selle 10,2-12,9 tuhat aastat tagasi elanud kauge esivanem või vähemalt üks selle rakuliinidest.

Koerte paaritumise teel levivat kasvajat (CTVT) kirjeldati juba kaks sajandit tagasi. Genitaalide piirkonnas leitavad mügarikud kaovad tihti mõni kuu pärast nende avastamist. Teistel juhtudel päädib nakatumine lemmiklooma surmaga. Kasvajate nakkusliku iseloomu tõestati esimest korda 1871. aastal Vene loomaarsti poolt, kui ta neid edukalt ühelt loomalt teisele suutis siirdada. Pikaks ajaks vaid veterinaaride huviorbiiti jäänud nähtus hakkas avalikkuse huvi püüdma, kui 1990. aastatel sarnaste omadustega vähk kukkurkuradite seas oma hävitustööd alustas.

Rahvusvaheline töörühm eesotsas Elizabeth Murchinsoniga teatab nüüd ajakirjas Science, et on järjestanud CTVT genoomi. Lisaks eelmainitud tekkimisajale suutsid nad kindlaks teha, et nakkusliku vähi pärilikkusmaterjal sarnaneb kaasaegsetest tõugudest kõige rohkem Siberi husky'de ja Alaska malamuutide omale. Mõlemad kuuluvad põlvnemisliini, mille inimene ühena esimestest kodustas.

Samuti pakub Murchinson kolleegidega välja võimaliku hüpoteesi, mis ebaharilikule vähile elu andis. Üks toona elanud koera immuunrakkudest hülgas mutatsioonide toel organismi tervikuna soosiva eluviisi ja moodustas järjest jagunedes genitaalide piirkonnas kasvaja. Aja möödudes kuhjus rakuliinis sadu kui mitte tuhandeid mutatsioone. Enne koera elupäevade lõppu jõudis loom paarituda. Rebenenud haavanditest sattus osa muteerunud koera rakkudest teise koera organismi. Üliväikese geneetilise mitmekesisuse tõttu ei suutnud aga viimase immunsüsteem neid ära tunda.

Alguse sai lumepalli efekt. Parasiidina käituv vähk omandas levides üha uusi mutatsioone, mis võimaldas sel viimaks ka teistes koeratõugudes õilmitseda. Tänaseks on neid arvestusliku muteerumiskiiruse põhjal genoomi kogunenud ligikaudu 1,9 miljonit. Võrdluseks jõuavad inimestes leiduvad vähirakud muteeruda kõigest tuhat kuni viis tuhat korda.

Sellele vaatamata näitas genoomi analüüs, et CTVT pärilikkusmaterjal erineb maailma eri paigus kokkuvõtlikult siiski väga vähe. Brasiilias elaval kokkerspanjelil ja Austraalia aborigeenide juures elanud koeral parasiteeriva rakuliini DNA kattus 95% protsendi ulatuses. Töörühma hinnangul elas nende ühine eellane pelgalt 460 aastat tagasi. Viimane viitab, et CTVT hakkas maailma vallutama alles suurte maadeavastuste ajastul. Ajal, mil kasvas hüppeliselt ka erinevate koeratõugude aretamine.

Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.