Hiidkalmaaride hiidsilmad tingis võidujooks kašelotiga

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Võitlus elu pärast. Autor/allikas: Wikimedia Commons
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Dan-Eric Nilsson ja Eric Warrant Lundi ülikoolist on jõudnud järeldusele, et hiidkalmaaride hiiglaslikud silmad on välja arenenud nimetatud peajalgse ning ühe maailma suurima kiskja – kašeloti – vahelise evolutsioonilise võidujooksu tulemusena.


Hiidkalmaaridel on maailma suurimad silmad – nende läbimõõt võib küündida 25 sentimeetrini. Võrdlusena on suurimad kalasilmad kõigest üheksa sentimeetrise läbimõõduga. Intuitiivsena võiks oletada, et suuremad silmad on paremad pakkudes laiemat vaatevälja. Mil teatud piirini on see tõsi, lakkab seos teatud hetkest kehtimast. Silmade edasine suurenemine muudab nägemist paremaks vaid minimaalsel määral, mistõttu ei ole see enam kasulik.


Nilsson ja Warrant kasutasid piiri leidmiseks matemaatilist mudelit. Selgus, et süvaookeanis ongi kõige kasulikum omada kuni üheksa sentimeetrise üld- ning 3,5 sentimeetrise pupilliläbimõõduga silmi. Sealt edasi moonutab vesi selles levivat väiksematelt objektidelt peegelduvat või kiiratavat valgust liiga palju. Mudeli parameetreid muutes leidsid aga teadlased, et suuremad silmad sobivad nõrkades valgustingimustes ideaalselt suuremate kiskjate nagu kašelottide märkamiseks. Seejuures ei tähelda hiidkalmaarid otseselt kiskjatelt peegelduvat valgust.


Kui kiskjad oma saagile, hiidkalmaaridele lähenevad, ärritavad nad veemasside liigutamise tõttu selles hõljuvat planktonit ja meduuse. Viimane kutsub nendes esile ärritusreaktsiooni ning nad hakkavad bioluminestsentsiks kutsutava nähtuse tõttu nõrka valgust kiirgama, mida hiidkalmaarid oma hiigelsilmadega kuni 120 meetri kauguselt märgata suudavad. Vaatevälja ulatuse tõttu suudavad peajalgsed korraga seirata umbes seitsme miljoni kuupmeetri suurust veemassi. Samas on kašelott hiidkalmaari märkamiseks ka oma arsenali täiustanud.


Hiidvaal kasutab saagi avastamiseks kajalokatsiooni või sonarit. Regulaarsete ajavahemike tagant saadavad nad välja äärmiselt valjusid helilaineid, mis vaalade läheduses olevatelt objektidelt tagasi peegelduvad. Hinnanguliselt suudavad nad seeläbi märgata kuni mõnisaja meetri kaugusel asuvaid objekte ehk võidisvaal suudab hiidkalmaari märgata vähemalt 80 meetri võrra kaugemalt kui kalmaar kašeloti. Siiski ei ole hiidkalmaarid neile lihtsaks saagiks – viimased suudavad teha 90-kraadiseid pöördeid, mil vaalad on tunduvalt kohmakamad.


Siiski ei ole veel hüpoteesi täielikult kinnitatud. Selle jaoks peaks kašeloti ning hiidkalmaari kohtumist reaalselt jälgima, mis kuni tuhande meetri sügavusel just kõige kergem ei pruugi olla.



Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: