Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Hiidkalmaarid kuuluvad samasse liiki

Hiidkalmaar.
Hiidkalmaar. Autor/allikas: Mark Norman

Rohkem kui neljakümne hiidkalmaari mitokondriaalse DNA analüüsil leitud äärmiselt suur geneetiline sarnasus näitab, et eelnevalt kaheksaks erinevaks liigiks klassifitseeritud peajalgse näol on äärmiselt tõenäoliselt tegu ühe ja sama liigiga.


Hoolimata hiiglaslikke peajalgseid ümbritsevate müütide hulgast on nende kohta kogutud teadmistepagas napp. Enamik tehtud järeldusi ja liigikirjeldusi põhineb kašelottide, nende ainsa loodusliku vaenlase, kõhust leitud nokkadel ja alles seedimata jäsemetel ning paaril traalerite võrkudesse sattunud väiksemal isendil. Loomulikus keskkonnas suudeti neid esimest korda vaadelda alles 2004. aastal. Esimene videolõik avaldati kuu aega tagasi. See ei ole takistanud agaraid taksonoome neid mitmetesse erinevatesse liikidesse jagamast. Alates 1857. aastal Architeuthis brand'i kohta tehtud ülestähendusest on hiidkalmaaride perre lisandunud veel seitse kinnitatud ja tosin potentsiaalset liiki.


Viimastel aastatel DNA järjestamise vallas tehtud edusammud on viimaks võimaldanud nende klassifitseerimiseks kasutada alternatiivseid lähenemisviise. Thomas Gilberti juhitud töörühma 43 maailma eri paigust pärineva näidises leidunud mitokondriaalse DNA analüüs viitab, 21 erineva liigi asemel leidub maailmas tõenäoliselt vaid üks globaalse haardega hiidkalmaari liik. Iga saja nukleotiidi kohta erineb vaid üks täht. Asjaolu muudab kummalisemaks tõdemus, et peajalgsed on suhteliselt territoriaalse eluviisiga.


Tõenäoliseima seletuse kohaselt oli hiidkalmaar minevikus väljasuremise äärel. Umbes 30-700 tuhat aastat tagasi juhtus aga midagi, mis võimaldas populatsioonil taas kasvada. Võimalikud stsenaariumid võivad hõlmata kliimamuutusi või loodusliku vaenlase väljasuremist. Teise huvitava faktina on ka kašelottide geneetiline mitmekesisus suhteliselt väike.


Viimaks, tehtud järeldused põhinevad mitokondriaalsel DNA'l, mis moodustab raku tuumas leiduvast pärilikkusmaterjalist vaid väikese osa. Terve geenipagasi analüüsil on aga kombeks mitokondriaalsest DNA'st järelduvaid hüpoteese veelgi keerukamaks muuta.


Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Proceeding of the Royal Society B.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: