Kujuta ette hommikust fooritule taga seisvat pikka autode rivi. Enamikus istub vaid üks inimene. Võiks arvata, et need juhid on autoga kokku kasvanud. Minu uuringu järgi see nii ei ole. Seitse autojuhti kümnest kas mõtleb rattaga sõitmisest, valmistub selleks või sõidab juba vähemalt aeg-ajalt rattaga, kirjutab Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute labori doktorant Elise Jalonen.

Nügimine igast otsast

Me ehitame rattateid ja korralikke rattaparklaid. Õpetame lapsi rattaga liiklema. Ometi on tänavad ikka autosid täis. Autoga on muidugi väga mugav liikuda. Kui autosid on aga liiga palju, saastavad need meie keskkonda, võtavad ära väärtuslikku linnaruumi ja kahjustavad meie tervist.

Seepärast püütakse autojuhte igast otsast nügida. Linnad ehitavad taristut, riik teeb seadusi ja kampaaniad kutsuvad ratta selga istuma. Kõik see nõuab palju raha ja aega. Tulemus jääb aga sageli lahjaks. Võib-olla kõnetame kõiki autojuhte ühtemoodi, kuigi nad pole sugugi ühesugused. Inimeste valikuid aitavad mõista käitumuslikud teooriad.

Mina võtsin inimeste käitumise selgitamiseks appi muutuse mudeli. Seda on üle 40 aasta kasutatud terviseteadustes, et uurida näiteks seda, kuidas inimesed sigarettidest loobuvad, ning teadlased on hakanud sama mudelit rakendama ka transporditeadustes. Mudeli mõte on lihtne: keegi ei muutu üleöö. Muutus toimub järk-järgult inimeste sees.

Alumisel astmel ehk kaalutlusele eelnevas faasis ei näe inimene põhjust midagi muuta. Ta on rahul sellega, kuidas praegu liigub ja ei kavatse seda ka muuta. Kaalutluse faasis mõtleb ta juba, kas võiks või peaks teisiti liikuma, aga ei näe, et see oleks tema puhul võimalik. Valmistumise faasis viib ta näiteks ratta hooldusesse või uurib välja, kuhu üldse saaks töö juures ratast parkida. Tegutsemisfaas, kus inimene on just oma käitumist muutnud, näiteks hakanud lühemaid otsi rattaga sõitma, on lühike ja intensiivne. Viimaseks tuleb ka soovitud käitumist säilitada.

Mida autojuhid vastasid

Meie uurimisrühm korraldas 2025. aasta kevadel küsitluse neljas linnas: Pärnus, Riias, Espoos ja Gävles. Vastuseid tuli üle 1200. Vaatasin lähemalt 644 inimest, kellele auto on igapäevaelus oluline ja kes käivad tööl. Neist ainult 29 protsenti oli kaalutlusele eelnevas faasis ehk nad ei kavatsenud lähema aasta jooksul rattaga sõitma hakata. Ülejäänud olid rattasõitu kaalumas või juba liikumas selle poole, et ratas kasutusele võtta.

Linnade vahel olid erinevused suured. Pärnus oli alumisel astmel vaid iga kuues autojuht, inimesi leidus igal astmel ja paljud sõitsid rattaga suviti või aasta ringi. Gävle tööstuspiirkonnas jäi alumisele astmele aga iga teine autojuht. Riia kortermajarajoonides oli neid peaaegu sama palju. Kuna uurimispiirkonnad on linnades erinevad, võivad tulemused näidata seda, et erinevates linnapiirkondades tulevad kokku või elavad erineva valmisolekuga autokasutajad.

Kõige rohkem huvitas mind, mis eristab neid, kes ei kavatse autost loobuda. Vanus, sugu ja haridus siinkohal rolli ei mänginud, laste või lähedaste eest hoolitsemine samuti mitte. Küll aga luges enesekindlus. Mida ebakindlamalt tundis inimene end rattaga liikluses, seda sagedamini jäi ta trepi alumisele astmele.

Oluline oli ka vahemaa. Need, kelle teekond tööle oli pikem kui kümme kilomeetrit, olid suurema tõenäosusega autokasutajad, kes ei näinud, et nad peaksid oma käitumist muutma. Loeb seegi, mida inimene oma kodu ümber näeb. Naabruses sageli rattureid märganud autojuhid olid muutuseks rohkem valmis.

Igale astmele oma võti

Teades, kuidas autojuhid nende astmete vahel jagunevad, saame raha ja resursse targemalt kasutada. Ebakindlat algajat aitab ehk rattakoolitus täiskasvanutele. Kus rattureid on vähe näha, tasub ratast tänavapildis nähtavamaks teha. Suvine rattur vajab aga ehk hoopis turvalist parklat või abi ratta talvise hooldusega. Üks kampaania kõigile on nagu ühe numbriga kingad kogu perele.

Kõik ei pea ratta selga istuma ega saagi seda teha. Kui tööle on 30 kilomeetrit või kodus ootab kolm väikest last, võib auto olla parim valik. See on täiesti okei. Eesmärk pole kõiki autosid tänavalt minema ajada. Eesmärk on, et auto jääks neile, kes seda päriselt vajavad.

Kõige lihtsam on aidata poolel teel olijaid. Neid on meie tänavatel rohkem, kui autode vahelt paistab. Tuleb vaid osata neid märgata ja ulatada õigel hetkel käsi.

Täpsemalt saab uuringu tulemustest lugeda ajakirjas Re-Generation in Transport.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimus 6. oktoobril.