Eesti hobune on meie oma pärismaine hobusetõug, kes on maailma mõistes erilise ja mitmekesise pärilikkusainega. Geeniuuringute kohaselt leidub eesti hobuste genofondis palju variatsioone ja rida ainulaadseid geenilõike, mida pole leitud ühelgi teisel tänapäevasel tõul. "Eesti hobuse geneetika on ühteaegu eriline ja rikas – see on tema väärtus," kinnitas Eesti tõugu hobuse kasvatajate ja aretajate seltsi (EHKAS) juhatuse liige Priidu Tikk.

Mitmekesine geenipagas tähendab, et looduslikul ja kunstlikul valikul on rohkelt toormaterjali. See muudab tõu keskkonnamuutustele vastupidavamaks, kuid pakub võimalusi ka näiteks uute tõugude aretamiseks. "Neil on munad n-ö erinevates korvides," tõi Tikk piltliku võrdluse. Tema sõnul on just mitmekesine geenipagas võimaldanud säilitada erinevad nišikohastumusi ja -oskuseid.

Näiteks esineb eesti hobusel eriline hiirugeen, mille metsikut tüüpi leidub veel Przewalski hobustel ja eeslikutel. Hiirugeeni mõjul jaotub pigment karvas ja nahas ebaühtlaselt, luues iseloomulikke tumedaid mustreid: sabajutt, õlarist, sebroidsed triibud jalgadel ja tumedad pead. 

Bioloog Terje Raudsepa juhtimisel Texase A&M ülikoolis läbi viidud uurimusest selgus, et eesti hobune kannab hiirugeeni varianti, mida on seni leitud vaid kodustamiseelsetelt hobustelt ja viielt protsendilt konikutelt.

Lisaks selgus samast tööst, et kunstliku aretuse tõttu on viimase paarituhande aasta jooksul tänapäeva hobuste isasliinide geneetiline mitmekesisus märkimisväärselt vähenenud. Kuigi suur osa isasliinidest koonduvad ühte liini ehk kroongruppi, esineb eesti hobusel siiski veel ainulaadne Saaremaalt pärit isasliin, mis väärib edasist uurimist. 

Hobuse teekond Eestisse 

Hobuseid elas Eesti aladel juba ligi 10 000 aastat tagasi, kuid arvatakse, et nad surid siin enne kodustamist välja. Ilmselt põlvnevad praegused eesti hobused seetõttu umbes 3000 aasta eest, hilisel rauaajal idast kaasa toodud kodustatud hobustest. 

Esimesed kirjalikud andmed eesti hobustest pärinevad 11. sajandist maadeuurija Adam von Bremeni ülestähendustest. Kaks sajandit hiljem kirjeldas Läti Henrik Liivimaa kroonikas eestlaste hobuseid kui häid, vastupidavaid ja kiireid loomi, keda peeti oluliseimaks sõjasaagiks. 

Lisaks võib Henriku kroonikast välja lugeda hobuse tähtsust siinsetele rahvastele. Kui sakslasest tulevane piiskop Theoderic muidu kehval vilja-aastal hea viljasaagi tõttu põlu alla sattus, kavatsesid liivlased ta jumalatele ohverdada ning lõpliku otsuse tegemine usaldati hobusele: 

"Oda pannakse maha, hobune astub, paneb jumala tahtel ette eluks arvatud jala. [...] Arbuja kuulutab: kristlaste jumal istuvat hobuse seljas ja sundivat hobust jalga ette panema, seetõttu tulevat hobuse selga pühkida, et jumal maha kukuks. Kui see tehtud ja hobune paneb elujala ette nagu ennegi, jäetakse vend Theoderic ellu."

Inimene vs looduslik valik

Põlistõud on eeskätt loodusliku valiku, mitte aretuse tulemus. See tähendab, et nad on eeskätt kohastunud ellu jääma kohalikus keskkonnas. "Kuni eelmise sajandi lõpuni võib täheldada, et looduslik valik sai teostuda tänu noortele täkkudele, keda kas traditsioonidest või "laiskusest" (pool)salaja märadega segamini hoiti," ütles Priidu Tikk.

Karl Taagepera juhtimisel 1920. aastatel Saaremaal tehtud küsitluste järgi oli 43 protsendil Saaremaa märade varssadel isa karjamaa täkk ja 23 protsendil isa märkimata. Tiku sõnul on see tõuaretusringkondade jaoks praeguse ajani tabu teema, mis justkui alavääristab aretust ja tõugu. "Ometi peaksime endale aru andma, et just tänu sellistele pidamisvõtetele on meil säilinud aborigeenne tõug," toonitas Tikk.

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) loeb eesti hobust ohustatud tõuks. Tema püsimajäämise toetamiseks loodi 2000. aastal entusiaste ja huvilisi koondav Eesti Hobuse Kaitse Ühing.

Tänapäeval säilitatakse eesti hobust teadlikult puhasaretuse teel, kuid 19. ja 20. sajandil tehti palju tsentraliseerituid katseid eesti hobust muuta ristates teda teiste kultuurtõugudega. Näiteks pidi 1950. aastatel Nõukogude Liidu poliitikale vastavalt näitama, et hobused on suured ja võimsad, mistõttu ristati neid tori tõugu hobustega. "Tänu Saaremaa talunike põikpäisusele, kes moetrende ei järginud, säilis eesti hobune põlisel kujul läbi aja," sõnas Tikk.  

Saarte sitke poni

Eesti hobust on nimetatud varem ka maahobuseks, klepperiks või saarlaseks. Tõu nimetusest leiduv Eesti võib olla seeläbi eksitav. Priidu Tiku sõnul on tänapäevaste eesti hobuste eellased pärit pigem Väinamere saarestikust kui Eesti territooriumilt laiemalt ning kohastunud sealsete kalorivaeste rohumaadega.  

Keskmiselt 143 sentimeetri kõrguse turjaga jääb eesti hobune tänapäevaste standardite järgi poni mõõtu. Tiku tähelduste kohaselt on väike kasv evolutsiooniliselt eesti hobusele kasuks tulnud. "Looduslikes oludes näib väiksus ja kompaktne kehaehitus olevat korrelatsioonis elujõulisusega ja vähemate vigastustega. Väiksem loom saab oma vajadused täidetud ka kidura taimestikuga aladel," selgitas Tikk.

Sitke ponina võib eesti tõugu hobune elada tervena aastaringselt välitingimustes. Eesti hobuse pärilikkusaines on säilinud kohastumused haiguste vastu, mis teisi tõuge sageli Eesti kliimas kimbutavad, nagu jalgadel esinev nahapõletik prei või karvastikus vohav nahaseenhaigus pügaraig.

Lisaks on neil säilinud oskused, mis on aidanud tõul siinsetes tingimustes ellu jääda. Näiteks võib 1950. aastate fotodelt näha hobuseid, kes hüppavad koos reega üle jääpragude. "Hobuvoori ette pandi hobune, kes oskas hästi tunnetada jääpaksust ja valis paksemat jääd mööda kulgeva tee," selgitas Tikk.

Viimaks on kujundanud eesti hobune tugevalt saarte ja lääneranniku maastikku. Tänapäevalgi hooldavad paljusid pärandniite just eesti hobused. Nii tagab eesti hobune juba aastatuhandeid sobivaid elu- ja peatumispaiku näiteks esimese kategooria kaitse all olevatele lindudele – niidurüdile ja väiksele laukhanele.

Vt lisaks
Genes: "Population Genetic Analysis of the Estonian Native Horse Suggests Diverse and Distinct Genetics, Ancient Origin and Contribution from Unique Patrilines."
Eesti
Eesti hobuste ajalugu
Meie hobune: Vastused sugumärade pidajatelt