Veel sajakonna aasta eest oli elu ilma hobuseta raske ette kujutada – hobune tõi metsast puud, vedas posti ja viis pere pühapäeval kirikusse. Hobusekasvataja ning hobukäsitluse ja maatöö õpetaja Elerin Innose sõnul vajavad inimesed hobust ka tänapäeval, aga uues kontekstis. "Hobune on nagu sõõm värsket õhku selle tehnoloogia ja moodsa eluviisi sees. Ükskõik kui moodsas keskkonnas me elame, hobuse juurde minnes oleme ikkagi looduses," sõnas Innos.

Innos täheldas, et tänapäeva lapsed elavad võrdlemisi mugavas ja lihtsas keskkonnas. Seetõttu puuduvad neil sageli oskused ning vajadus pingutada, taluda raskusi ja kogeda ebamugavust. "Hobusega tegelemine toob lapse päris maailma – siin on päris tunded ja päris kogemused," ütles Innos.

Ometi pole inimene ainuke, kes tehnoloogiast ja tehiskeskkonnast päästmist vajab. Ööülikooli loengus "Väljasuremise jäljed" lõi zooloog Tiit Maran paralleeli tehiskeskkonnas kasvanud inimeste ja loomade vahel. "Kuidas peaks tehiskeskkonnas kasvanud inimene aru saama loodusest, mis toimub tehiskeskkonna vallide taga," küsis ta.

Sama küsimus kehtib tehiskeskkonnas kasvanud loomade puhul. Treeneri ja füsioterapeudi Eda Vallimäe sõnul on hobune liigina ja indiviidina elu jooksul looduslikust keskkonnast niivõrd võõrandunud, et ei pruugi ennast seal enam hästi tunda.

Teoreetikud räägivad hobuste loomuomaste vajaduste puhul kolmest f-ist: friends, forage, freedom ehk kontaktist liigikaaslastega, pidevalt kätte saadavast söödast ja vabadusest liikuda. "Kui me aga hobuste individuaalseid vajadusi päriselt jälgime, siis need ei pruugi alati olla ideaalsed looduslikud tingimused," nentis Vallimäe.

Väljaspool looduslikku keskkonda kasvanud loomadel võib olla keeruline seal olevate elementide tähendust enda jaoks paika panna. Näiteks võib looduslikest tingimustest võõrandunud hobusele karjaelu õues hoopiski stressi juurde tekitada. Kas ja kuidas peaks hobusele nn loomuomaseid vajadusi tagama, kui hobune ei oska enam hobune olla?

Mugava elu paradoks

Praegused tallipidamise praktikad pärinevad ajast, mil hobusega tehti palju füüsilist tööd. "Hobune oli kas põllul tööl, temaga ratsutati päev otsa või oli ta postihobune – ta liikus pidevalt. Tallis kinni olles tahtiski ta ainult süüa ja pikali heita, mitte liikuda, sest energiat oli vaja tööks säästa," ütles Eda Vallimäe.
Tänapäeva hobused liiguvad aga keskmiselt palju vähem, kui looduse poolt ettenähtud. "Töö funktsioon on suuresti kadunud ja kui ka tallipidamisviis ei soodusta liikumist, siis sealt tulevad ka ülekaalu- ja ülesöötmise probleemid," kinnitas Elerin Innos.

Hobusekasvataja sõnul võiks ideaalis saada hobune oma loomuomased vajadused rahuldatud ka inimeseta. See tähendab, et õues oma karjaga elava looma vaimne ja füüsiline tervis on tänu oma liigikaaslastele ning sobivale keskkonnale juba nii hea kui võimalik. Inimene saab sellisel juhul võtta koplist terve looma, kellega trennile keskenduda. Innos rõhutas, et hoolitsus ja armastus ei võrdu alati heaoluga. "Meie tänapäeva koduhobuste elu on lausa liiga hea – inimesed poputavad oma hobused haigeks," ütles ta.

Näiteks eesti hobune, kes on kohastunud saarte kidura taimestikuga, kannatab mandril elades sageli rammusa rohu ja vähese liikumise tõttu rasvumise all. "See hobune on evolutsiooniliselt kujunenud karmides oludes ning ei suuda bioloogiliselt toime tulla, kui talle pakutakse rikkalikku toitu ja vähe liikumist," ütles Innos. "Tulemuseks on haiged, ülekaalulised ja igavlevad hobused, kelle omanikud tahavad neile tegelikult head," lisas Innos.

Hobusekasvataja tõi kõrvale ka rahalise mõõtme. Aastal 2023 oli Euroopas ligi 8 000 000 hobust ja hobustega seotud aastane majanduslik väärtus oli üle 100 miljardi euro ehk peaaegu 20 korda suurem sama aasta kalakasvatussektori majanduslikust väärtusest.

"Inimesed tahavad seda vara hoida," ütles Innos. Vigastusohu hirmus hoitakse aga sporthobuseid tihti teistega lävimast ja piiratakse treeninguvälisel ajal nende liikumisvabadust. See võib kaasa tuua tõsiseid probleemkäitumisi, mille tulemusel kannatavad lõppkokkuvõttes ka sporditulemused. "Me ei saa mööda vaadata sellest, et tegeleme elusolendiga, kellel on oma liigiomased vajadused," ütles Innos.

Hobune tahab olla hobune

Hobustele, nagu inimestelegi, on oluline läheneda individuaalselt. Eda Vallimäe tegeleb lisaks treenimisele hobuste rehabilitatsiooniga. "Kui alguses mõeldakse hobusest tihtipeale kui jalgrattast – mul on see vahend ja mul on abi vaja, et seda kasutada –, siis samm edasi on tõdemus, et äkki see vahend vajab ise abi," selgitas Vallimäe.

Enamik hobuseid pole puhtad lehed, neil on oma kogemuste ja emotsioonide pagas, mis mõjutab paratamatult nende käitumist ja maailmatunnetust. Sobiva lähenemisega on võimalik paljusid käitumismustreid muuta ning õpetada loomulikust keskkonnast võõrandunud hobusele vähemal või suuremal määral ka taas hobune olema. "Enamik hobuseid kohaneb, kuid mõni ei pruugigi," tõdes Vallimäe.

Elerin Innos ja Eda Vallimäe lähtuvad oma töös põhimõttest, et treening peab ennekõike tooma kasu hobusele endale ja parandama tema elukvaliteeti. Looduslikest tingimustest kaugenenud looma jaoks tähendab see mõtestatud füüsilist treeningut, mis aitab hobusel paremini end oma kehas tunda ja ratsanikku kanda. Sellele lisaks on vaja mõelda aga ka liikumisvõimaluste suurendamisele ja sotsiaalse kontakti taastamisele.

Üks modernse maailma nn pehme lähenemise põhimõte on see, et loomale ei tohi põhjustada stressi. Vallimäe rõhutas seevastu, et mõõdukas stress on kõigi organismide elu tavaline osa. Õppimine ei ole mugav protsess – uute oskuste omandamine nõuab pingutust ja pinget, mis lõpuks laheneb arusaamise ja õnnestumise tundega. "Kui laps läheb lasteaeda, on tal stress, samamoodi kogeb ka hobune treenides stressi. Meie ülesanne on talle õpetada, kuidas stressiga toime tulla. Õigete treeningmeetoditega õpib tugeva põgene-võitle instinktiga hobune ennast ise lõdvestama ning inimese keskkonnas olevatele stressipäästikutele rahulikumalt reageerima," selgitas Vallimäe.

Teadusuuringute põhjal on terve päeva õues veetvatel hobustel vähem tugiliikumisaparaadi vigastusi, mis on tänapäeva hobustel peamised probleemid. Sama on näidatud ka lastel riskimänguga. Lapsed, kel on võimalus riskida ja seeläbi maailma tundma õppida, vigastavad end keskmiselt palju vähem kui lapsed, kes on elanud väga turvalises keskkonnas ja järsku nn päris maailma satuvad.

Võimalusi tänapäeva koduhobuse elukeskkonda tema loomuomastele vajadustele vastavaks kujundada on palju. Vallimäe ja Innos on esimesed Eestis, kes katsetavad oma hobustele liigiomaste vajaduste tagamiseks inimkeskkonnas rajakoplisüsteeme (ingl paddock paradise). Sisulises mõttes kujutavad need karjamaaradade süsteemi, kus hobuse jaoks olulised ressursid, nagu söök, jook ja puhkekoht, on teadlikult üksteisest eemale viidud, et kari oleks pidevas liikumises. Kopli rajad on reljeefsed ja mitmekesise pinnasega. Karjaelu peaks pakkuma samal ajal vajalikku vaimset ja füüsilist stimulatsiooni.

Metsikud hobused liiguvad päevas keskmiselt ligi 20 kilomeetrit. Seniste tulemuste põhjal on rajakopli süsteem tõstnud Vallimäe sõnul kolmekordselt hobuste aktiivsust, kes varem väikses ristkülikukujulises koplis mõned kilomeetrid päevas liikusid.

Samas nentis ta, et rajakoppel ei sobi igale hobusele. "Peame jätma ruumi individuaalsetele eripäradele. Nõrgema närvisüsteemiga ja füüsisega hobustel on rajakoplis keerulisem. Me peame pakkuma hobusele seda, mida ta vajab, mitte suruma teda süsteemi, mis talle ei sobi," ütles Vallimäe.

Eda Vallimäe rõhutas, et keskkonda saab hobusele loomuomaseks muuta väga lihtsate meetmetega otseselt suuremaid ehitustöid tegemata. "Suures tallis tuleks hobuseid sööta rohkem kui kolm-neli korda päevas ja nad peaksid veetma rohkem aega väljas," ütles Vallimäe. Järgmine samm oleks tema sõnul suuremad rühmaboksid, kus hobused on tallis boksis mitmekesi koos, ning vabapidamine, kus hobused saavad ise tallist sisse-välja liikuda.