Augustikuu lõpus avanes Eesti kaasikutes mitmel pool üllatav ja pisut kõhe vaatepilt. Noored ja keskealised kased, mis suve keskpaigaks olid endale tagasi kasvatanud rohelise lehestiku, seisisid kohati taas hõredate ja mustendavate või isegi täiesti raagus võradega. Mõnes paigas oli kahjustus tugevam, teisal leebem, ja see tabas nii maarja- kui ka arukaasikuid.

Alles kevadel olid samad puud kannatanud metsa-külmavaksiku (Operophtera fagata) massilise rüüste all, ent juunis-juulis kattusid võrad taas lehtedega. Kuid mitte kauaks. Suve teisel poolel lisandus senisele kahjurile Eestis seni veel harva nähtud putukas – kase-harivaablane (Arge pullata). Tulemuseks olid raagus või hõreda lehestikuga kasemetsad, mis meenutasid pigem hilissügist kui suve lõppu.

Raagus kaasikud ja kahjurite koosmõju

Kui kevadised külmavaksikute rüüsted jätsid suures ulatuses kasemetsi täiesti raagu, siis kase-harivaablase kahjustus ei olnud tänavu augustis nii lausaline. Ometi mõjus see loodusvaatlejale kõhedalt, sest tõi nähtavale uue ja Eestis seni veel harva esinenud kahjuri surve meie kaasikutele.

Külmavaksikute arvukuse tõusud on Eestile hästi teada – nende tsüklilised mass-sigimised toovad aeg-ajalt kaasa ulatuslikke kahjustusi lehtpuistutes. Tavaliselt suudavad kased pärast kevadist massrüüstet suve jooksul uuesti lehtida, kasvu taastada ja valmistuda võimalikuks korduskahjustuseks järgmisel kevadel. Seekord jäi puude hingetõmbeaeg aga lühikeseks, sest juuli lõpul ja augustis asusid neid ründama juba kase-harivaablase vastsed. Mõlema kahjuri koosmõjul kaotasid puud ühe vegetatsiooniperioodi jooksul lehestiku kaks korda järjest.

Nii lühikese aja jooksul korduv rüüste nõrgestab oluliselt puude elujõudu ja vähendab nende taastumisvõimet. Mass-sigimisega okka- ja lehekahjurid on metsadele üks tõsisemaid ohte, sest vähendavad puude lehepinda, millega kaasnevad ainevahetushäired ning puu üldine nõrgestumine. Juba nõrgestatud puid tabavad aga kergesti hilisemad sekundaarsete kahjurite rüüsted ja seenhaigused. Massesinemisega kahjurite puhul on ka tavapärane, et kahjustused korduvad mitmel järjestikusel aastal, mille tagajärjel võib puude seisund halveneda pöördumatult.

Haruldasest liigist invasiivseks

Kase-harivaablane on laia levikuga liik, keda tuntakse Lääne-Euroopast kuni Kaug-Idani, sh leiab teda ka Hiinast ja Jaapanist. Tema hulgisigimise juhtumeid on korduvalt esinenud metsastepivööndis, eriti Venemaa lõunaosas ja Ukrainas. Kesk-Euroopas on kase-harivaablast seni leitud hajusalt väikeste asurkondadena, kuid registreeritud on ka mõned ulatuslikumad kahjustused ja hulgisigimise juhtumid.

Kase-harivaablane oli veel hiljuti Põhja-Euroopas haruldane ja Soomes koguni punase raamatu liik. 2000. aastate algul arvati ta isegi Soomest kadunuks, kuni 2005. aastal ilmnes Lõuna-Karjalas selle putuka massiline kahjustus, mille käigus hukkus tuhandeid noori kasepuid. Eestis sai liigi olemasolu laiemalt teatavaks Tabiveres üsna lokaalse kahjustuspuhangu ajal aastatel 2011–2014.

Nüüd, kümmekond aastat hiljem, kordub sama muster Kagu-Eestis, kuid ulatuslikumalt. Rootsis on kase-harivaablane arvatud invasiivseks liigiks, sest viimastel aastakümnetel on tema levila seal kiiresti laienenud.

Sama trendi võib nüüd märgata ka Eestis. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli ta meil haruldane ja vähe teada, siis tänane massiline esinemine ja mitmed rüüstekolded viitavad keskkonnatingimuste muutusele. Uuringud kinnitavad, et kliimamuutused – soojemad talved ja pikem kasvuperiood – loovad soodsad tingimused uute ja seni haruldaste metsakahjurite esiletõusuks. Selles valguses ei pruugi meie kaasikute rüüsted olla pelk juhus, vaid hoopis märk laiemast ökosüsteemi nihkest.

Kase-harivaablane kuulub kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja harivaablaste (Argidae) sugukonda. Tema sinakasmustad 7–14 mm pikkused kilejate tiibadega valmikud ilmuvad mai lõpus ja munevad kaselehtede hammaste tippudesse saetud piludesse ühekaupa, kusjuures üks leht võib kanda kuni 25 muna. Munemiskoht lehe hambatipul paisub ja tumeneb, muutes lehe hõlpsasti äratuntavaks.

Kase-harivaablase eelistatum toidutaim on erinevad kaseliigid, asustades põhjapoolses Euroopas arukaske, Lääne-Euroopas sookaske. Toidupuuduse korral võib vastseid toitumas leida ka leppadelt. Koorunud vastne ehk ebaröövik alustab isukat söömist lehe servast, sageli tehes seda mitmekesi ühel lehel. Koos hävitatakse kogu leht, millest jääb järele vaid leheroots. Kahjustuse tagajärjel võib terve puu jääda raagu.

Kollakasrohelised musta läikiva pea ja kolme paari rindmikujalgade ja 7–8 paari tagakehajalgade ning heledal seljal ja keha külgedel pikisuunas kulgevate mustade punktiirjoontega ebaröövikud läbivad puul toitudes neli vastsejärku. Vastsekahjustus algab võra alaosast ning tavaliselt puistu lõunapoolsest küljest. Kuna munemine kestab pikalt, leidub suvel puistus korraga eri vanuses ja suuruses vastseid. Tugeva tuule või vihmaga pudenevad noored vastsed sageli maha, kuid ronivad seejärel uuesti tüve mööda üles võrasse.

Täiskasvanud ebaröövik kasvab kuni 28 mm pikkuseks, laskub siis mulda, valmistades seal kuni 15,5 mm pikkuse kahekihilise seinaga piklik-ovaalse kreemika kookoni, kus talvitub nukuna. Liigi arengutsükkel kestab üldjuhul ühe aasta.

Kase-harivaablase vastsete eripära ei piirdu pelgalt nende õgardlikkusega. Mitmed biokeemilised uuringud on näidanud, et vastsed sisaldavad mürkainet lofürotomiini. Mürk pakub ebaröövikule kaitset looduslike vaenlaste eest, mistõttu linnud tavaliselt lehevaablaste vastseid ei söö. Küll aga vähendavad kahjuri arvukust kahjustuskoldes mitmed parasitoidid. Vastsetes sisalduv mürgine ühend on keemiliselt üsna lähedane kärbseseente toksiinidega ning kutsub kariloomadel puudelt mahakukkunud vastsete sissesöömisel esile ägedaid maksakahjustusi.

Austraalias on sellele liigile lähedaste vaablaste tõttu hukkunud sadu veiseid ja lambaid. Ka Taanist on teada vähemalt üks juhtum, kui suri 50 lammast, kes olid koos rohuga sisse söönud kase-harivaablase vastseid. Ehkki Eestis pole taolisi juhuseid seni esinenud, meenutab see, et putuka mõju ei piirdu üksnes metsa tervisega, vaid nad võivad mõju avaldada ka põllumajandusele.

Märk kliimamuutusest ning vajadus seire ja uurimise järele

Praegune olukord Eestis viitab, et kase-harivaablane ei ole enam pelgalt haruldane juhukülaline, vaid on tõusnud meil oluliseks metsakahjuriks, kellele tuleb pöörata riiklikult süsteemset tähelepanu. Vaja on seiret, et kaardistada putuka levikut ja arvukuse dünaamikat, ning alustada teadusuuringuid, mis selgitaksid tema koosmõju teiste kaasuvate liikidega. Vaid nii saab hinnata, kui tõsine oht ähvardab meie kasemetsi lähiaastatel.

Tänavused suvelõpu raagus kaasikud ei ole üksnes piirkondlik nähtus, vaid võimalik märk sellest, kuidas muutuvad kliimaolud, invasiivsete liikide levik ja mass-sigimised võivad lühikese ajaga muuta metsade nägu. Küsimus ei ole enam ainult selles, kas kahjustatud puud järgmisel aastal taastuvad, vaid kas oleme valmis uute metsakahjurite esiletõusuks ning nende pikaajaliseks mõjuks meie metsade ökosüsteemile.