Kes lugejatest on kunagi unetul ööl mõelnud, kui tõenäoliselt võivad tema elupäevad asteroiditabamuse tõttu lõppeda, saab nüüd uuest uuringust vastuse. Rühm teadlasi eesotsas Olini inseneeriakolledži füüsiku Carrie Nugentiga arvutasid välja, kui suur on võimalus, et asteroid põrkab  Maaga kokku ühe inimese eluea jooksul. 

Töörühm ei piirdunud üksnes selle võimaluse väljaarvutamisega. Nad võrdlesid lisaks asteroiditabamuse tõenäosust teiste haruldaste, ent ennetatavate surmapõhjustega, vahendab ScienceAlert.

Autorite sõnul selgus halva uudisena, et võimalus asteroidiga pihta saamiseks on suurem kui marutaudi surra. Samuti ilmnes, et tõenäosus autoõnnetuses hukkuda on omakorda asteroiditabamusest märksa suurem. Teisalt on töörühma sõnul hea uudis, sest absoluutarvudes on need surmatõenäosused tegelikult üsna väikesed. 

Elevantidest gripini

Carrie Nugent ja kolleegid kogusid kokku saadaolevad andmed teadaolevate Maa-lähedaste objektide kohta. Samuti kasutasid nad kõiki nende objektide liikumise mudeleid ja varasemaid riskihinnanguid enam kui 140-meetrise läbimõõduga asteroidide kohta. Nende andmete põhjal arvutasid nad välja, kui sageli sellised objektid Maad tabavad.

Järgmise sammuna koondasid nad kokku saadaolevad andmed erinevat laadi surmade kohta. Kõigi surmapõhjuste kohta arvutasid nad võrdlevalt välja, kui sageli juhtub neid  71 aasta ehk keskmise maamuna elaniku eluea jooksul.

Töörühma sõnul on ühes varasemas uuringus võrreldud asteroiditabamust näiteks mõrva, ilutulestikuõnnetuse või botulismihaiguse tagajärjel hukkumisega. Uus uuring lähenes teemale mõneti teise nurga alt. Seekord võrdlesid autorid tõenäosusi: kui tõenäoliselt võib ükskõik kuhu Maa peal asteroid langeda võrreldes muude üksikisku elus ette tulevate eluohtlike sündmustega. Teisisõnu vastas uus uuring küsimusele, kui suur on võimalus, et ühe inimese elu jooksul tabab Maad vähemalt 140-meetrise läbimõõduga asteroid.

Võrdlusmomendi loomiseks otsis töörühm välja andmed veel üheksa eluohtliku olukorra kohta. Võrdlusesse läksid elevandirünnak, välgult tabamuse saamine ja kuiva liiva tulva alla jäämine näiteks rannas auku kaevates. Samuti olid olukordade valimis ebaõnnestunud langevarjuhüpe, vingugaasimürgitus, vigastusi põhjustav autoõnnetus, marutaud ja gripp.

Autorid arvutasid välja, kui sageli keskmine inimene sellistesse olukordadesse satub. Samuti rehkendasid nad, kui tõenäoliselt iga olukord inimesele saatuslikuks saab: näiteks gripi põeb enamik inimesi lihtsalt läbi. Lisaks on olukordade esinemistõenäosus piirkonniti erinev. Austraalias on võimalus koiotilt marutaud saada märksa väiksem kui USA-s.

Surmavus on suhteline

Võrdluse tulemusi on näha alloleval graafikul. Ilmnes, et gripp on umbes sama eluohtlik kui asteroiditabamus, aga seda võib ette tulla oluliselt sagedamini. Suurte arvude seadus osutab seega, et gripp tapab inimesi lõpuks asteroidist rohkem. Liiva alla jäämine lõppeb seevastu pea alati surmaga, ent võimalus selle juhtumiseks inimese eluea jooksul on üks miljonist.

Töörühma sõnul peab selliste riskihinnanguid päris ellu asetades alati arvestama kontekstiga. Näiteks sureb igal aastal liivavaringu tõttu enam kui kolm inimest. Liivaohvrite keskmine vanus on seejuures 12 aastat. Teadlastele teadaolevalt pole asteroiditabamuse tõttu surnud aga veel ükski inimene. Samas võivad dinosaurused kinnitada, et piisab vaid ühest tabamusest, et statistika oleks aastamiljoniteks kaetud.

Uuringu autorite sõnul on asteroiditabamuse tõenäosuse ja teiste ennetatavate olukordade võrdlemine asjakohane. Nad möönavad, et täpset tabamusriski välja arvutada on keeruline, sest potentsiaalselt ohtlikke asteroide võib olla seni leitust märksa rohkem. Samas võib ka sellist tabamust hea tahtmise korral ennetada.

NASA näitas 2022. aastal, et kui kosmoselaev sihipäraselt asteroidi pihta lennutada, on võimalik taevase rahnu trajektoori muuta. DART-i- missioon osutus oodatust isegi edukamaks, sest asteroidi trajektoor muutus eeldatust rohkem.

Sellised ettevõtmised on siiski üsna kulukad ja eeldavad põhjalikku planeerimist. Kui suur see kulu tegelikult on, tulebki ilmsiks, kui teadlased asetavad asteroiditabamuse riski teiste riskidega võrdlevasse konteksti. Näiteks saab DART-i missiooni võrrelda marutaudi vaktsineerimisprogrammi või auto ohutusmeetmetega.

Kas nüüd on aga piltlikult öeldes viimane aeg, et Maale jälle mõni asteroid langeksja asteroiditabamuste ennetusega tasub üldse tegeleda? Uue uuringu põhjal on keeruline neile küsimustele vastata. Küll aga soovitavad autorid edaspidi liivaaukudest hoiduda ja sõidu ajal turvavöö kinni panna.

Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust arXiv. Peagi ilmub see ajakirjas Planetary Science Journal.