Tallinna Tehnikaülikooli professor Jaan Kers rääkis Vikerraadio saates "Ökoskoop", et nende eesmärk on õpetada tudengeid arendama uusi materjale, mille puhul on arvesse võetud ringdisaini põhimõtteid. See tähendab, et materjal ei leiaks kasutust ainult ühe korra ja ühes tootes, vaid et pärast toote eluea lõppu oleks võimalik materjali kasutada teiste toodete valmistamisel.

Kers rõhutas, et kuigi kasevineer on jätkuvalt tugev ja populaarne materjal, mida kasutatakse ka hoonete ehitamisel, võiks leida rakendusi ka teistele liikidele. Näiteks saab pressida väheväärtuslikust lehtpuust, nagu haab ja lepp, tugevamaid ja tihedamaid materjale, mida saab kasutada nii ehituses kui ka pakendites.

Väheväärtuslikust puidust valmistatakse näiteks õhukesi puidulehti ehk spoone. Tootjad kasutavad spooni ühekordsete toidunõude, aga ka noade, kahvlite ja lusikate valmistamisel.

"Me oleme proovinud teha lahendusi, kus anname nõrgemale puidule, näiteks lepa- või haavapuule, tihendust ja kõvadust tihedaks pressimise teel, et valmistada samaväärseid materjale nagu tehakse kasespoonist, mis on teatavasti tugev materjal. Kasevineer on parimate mehaaniliste omadustega materjal üldse," selgitas ta. Kasevineerita ei ole võimalik praegu näiteks praktiliselt ühtegi hoonet ehitada.

Ent väheväärtusliku puidu väärindamine ei ole lihtne ega odav. "Selle töötlemine eeldab rohkem ressurssi, sest väljundmaterjali saagikus on madalam ja osa puidust ei sobi saematerjaliks," lisas Kers.

Suur osa jääkidest jõuab praegu pelletitena põletusse, kuid teadlased näevad potentsiaali puidukomponentide – ligniini ja tselluloosi – keemilises eraldamises, et neid saaks kasutada näiteks tekstiilitööstuses.

Teine suur väljakutse on kasutatud rõivaste ja tekstiilijääkide taaskasutus. Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor Tiia Plamus rääkis, et tehiskiudusid valmistatakse puidutselluloosist. "Mõne aasta taguse statistika järgi toodeti aastas umbes kaheksa miljonit tonni tehiskiudusid, sealhulgas igasugustest puitudest valmistatud kiud," lausus ta.

Kui võrrelda tehiskiudu näiteks puuvilla või linaga, on Plamuse sõnul neil päris palju sarnaseid omadusi. Näiteks imavad nad väga hästi niiskust ning on keha vastas meeldivad.

Kuigi Eestis kogutakse tootmisjääke, puudub seni võimekus ümber töödelda kasutatud rõivaid. "Segakiududest tekstiil on keeruline, aga seda saab kasutada näiteks heli- ja soojusisolatsiooniks või mööbliplaatideks," tõi Plamus näite.

Teaduslaborites arendavad teadlased mehaanilisi ümbertöötlusprotsesse, kus jäägid purustatakse kiududeks ja kasutatakse uuesti, näiteks pakendimaterjalides. "Me ei kasuta selle tegevuse juures kemikaale ega liigset vett, mis teeb sellest keskkonnasõbraliku protsessi," rõhutas ta. Tallinna Tehnikaülikooli laboris välja töötatud kiudmaterjalidest on alguse saanud ka idufirma, mis toodab tekstiilijääkidest valmistatud pakendeid.

Plast on eriti keeruline materjal, sest see ei lagune looduses. Lahendus võib peituda bioplastides, mida arendab Tehnikaülikooli biopolümeeride labor. "Bioplastide suurim proovikivi on vee- ja ilmastikukindlus, samas kui hind on endiselt kordades kallim kui tavalistel plastidel," märkis Plamus.

Uus suund on tselluloosil põhinevad kilematerjalid ja komposteeruvad pakendid. Euroopa turule jõuab järjest rohkem ka koduses kompostis lagunevaid tekstiile ja tooteid.

Mõlemad teadlased rõhutasid, et oluline on ka tarbijate mõttemaailma muutus. "Peame olema valmis maksma rohkem toote eest, millel on väiksem keskkonnajalajälg, või hoidma rõivaid võimalikult kaua kasutuses," ütles Plamus.

Ta tõi esile, et korduskasutuspoodide rohkus ei tohiks viia nn asendustarbimiseni, kus inimesed ostavad ja vahetavad odavaid rõivaid kergekäeliselt. Oluline on tema sõnul, et tooted ringleksid võimalikult kaua – olgu see siis pereringis või ümbertöödeldult.