Zooloog Arno Põllumäe sõnul ei ole veetemperatuur ainus tegur, mis mõjutab millimallikate ehk meriristide hulka meres.

"Millimallikatel on kaks eluperioodi: meduusi- ja polüübistaadium. Polüübid on väikesed hüdraloomadele sarnased organismid, kes elavad merepõhjas ja hakkavad kevadel moodustama meduuse. See protsess algab lõuna pool varem ja jõuab meile hiljem. Arvatakse ka, et tegu ei ole kohalike Läänemere millimallikatega, vaid lõunapoolt siia jõudnutega," selgitas ta.

Millimallikate hulk Eesti randades sõltub sellest, kui palju vett liigub ja mis suunast see tuleb.

Põllumäe sõnul proovis ta koos kolleegidega sügisel millimallikaid ise kasvatada, kuid Läänemere soolsus on nende jaoks liiga madal. Eesti vetesse jõuavad nad tihtipeale hoopiski soolasematest piirkondadest nagu Põhjamerest, kus on neile kõige sobilikumad elutingimused.

"Millimallikad küll jõuavad siia, aga seda põhjastaadiumit ehk polüübistaadiumit pole siin tõenäoliselt palju. Kui vaatan planktoniproove ehk siis nii-öelda vastsündinud meduuse, siis neid kohtan meie vetes väga harva," ütles ta. Mõnes kohas neid siiski leidub, näiteks Muuga sadamas.

Polüübid, millest millimallikad arenevad, võivad olla hoopis laevakere küljes, mitte siinsed kohalikud.

"Ma arvan, et enamik neist, kes Läänemeres ujuvad, on tulnud lõuna poolt. Nad liiguvad natuke ise, aga vesi aitab ka kaasa. Liikumine toimub mööda kaldaäärt," selgitas ta.

Selles, et millimallikad juba juulis rannas on, pole midagi erakordset. "Ma ütleks isegi, et nad on hiljaks jäänud. Eelmisel aastal olid nad kindlasti varem kohal," märkis ta.

Inimestel pole põhjust neid karta. "Meil on tegelikult kõrvetavaid meduuse ka, aga need elavad sügavas ja soolases vees. Ma pole neid ise kunagi paadist või laevast näinud. Vahel oleme mõne siiski kätte saanud, aga need proovid on võetud kusagilt sügavamalt. Seda juhtub väga harva," lisas ta.