Mida lõuna poole, seda omapärasemad linnud
Lõunanabal, ses jäises, lumises ja külmas paigas, on nähtud ainult kolme liiki linde. Üks neist liikidest, lumi-tormilind, elabki ainult Antarktikas.
Selle viimase tõiga poolest ei olegi lumi-tormilind nii haruldane: linnuliike, keda võib kohata ainult Antarktikas ja selle lähialadel, on rohkesti.
Austraalia teadlaste värske uurimus toob aga tõdemuse, et antarktilistele aladele ainuomaseid ehk endeemseid linnuliike on veelgi rohkem kui arvatud.
Enamgi veel, terve lõunapoolkera on endeemse linnustiku poolest seniarvatust rikkam.
Seda on aga tähtis teada, sest mida väiksemale alale on mõni liik iseloomulik, seda ohustatum ta on, kui selle alaga mingeid suuremaid muutusi juhtub. Ja kui mingil alal on rohkesti ainult seal elavaid liike, siis seda enam liike satub sealsete muutuste puhul ohtu.
Matthias Dehling ja Steven Chown Melbourne'ist Monashi Ülikoolist analüüsisid maailma linnuliikide leidumuse andmeid ja jõudsid järeldusele, et suhteliselt väikestele aladele keskendunud endemismi esineb lõunapoolkera lindude seas rohkem kui põhjapoolkera lindude seas.
Globaalse seaduspärana võib seejuures täheldada, et kui kulgeme maakera meridiaane mööda põhjast lõunasse, siis keskeltläbi linnuendemismi tõenäosus üha kasvab.
Endemismi kuumimad kolded maailmas on Austraalia, Uus-Meremaa, Aafrika lõunaosa, Kõrg-Andid Lõuna-Ameerikas ja Antarktise-lähedased saared. Mõned tuntumad linnud neis koldeis on näiteks kaasuar ja lüürasaba ning loomulikult ka pingviinid.
Dehling ja Chown kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et lõunapoolkera linnustiku lokaalsete omapärasuste põhjus on tõenäoliselt geograafiline tõsiasi, et maismaad on seal vähem ja väiksemate tükkidena kui põhjapoolkeral.
Autorid arvavad, et lõunapoolkera linnuliikide kaitsele tuleks seda arvestades pöörata senisest veelgi suuremat tähelepanu.
Pildil on lumi-tormilind.
