Uraani päev on arvatust pikem
Nii nagu Maal on ka kõigil teistel Päikesesüsteemi planeetidel päev ja öö, ka kõige kaugemal neist – uraanil, kauguselt eelviimasel planeedil. Nüüd aga selgus, et teadsime Uraani päeva pikkust natuke valesti.
Teadlased on Uraani pöörlemiskiirust oma kujuteldava telje ümber senisest täpsemini mõõtnud ning said teada, et Uraan teeb telje ümber ühe täispöörde 28 sekundit kauem, kui seni arvatud. See tähendab aga ka seda, et ööpäev on Uraanil 28 sekundit pikem, kui seni arvatud.
Suurte gaasplaneetide nagu Uraani pöörlemise mõõtmine ei ole kerge, sest sealses atmosfääris möllavad pidevalt tormid, pilvkate muutub pidevalt ning otseselt mõõta ei ole seal eriti midagi.
Lihtsamaks ei tee asja ka tõik, et Uraan on erakordselt viltune planeet. Kosmosesondilt Voyager, mis lähimöödus Uraanist 1986. aasta alguses, tehti mõõtmisi, millest nähtus, et planeedi kujuteldav pöörlemistelg on planeedi orbitaaltasandi kujuteldava telje suhtes tervelt 98 kraadi kaldu, see tähendab üle täisnurga.
Väga viltu, kuigi mitte nii viltu kui pöörlemistelg, on ka Uraani magnetpooluste vaheline joon, magnettelg, mis on 59 kraadise nurga all.
Voyageri tehtud magnetväljamõõtmiste ja magnetpooluste lähedal veigelnud virmaliste raadiokiirguse mõõtmiste põhjal arvutasid teadlased omal ajal välja, et Uraan teeb täispöörde 17 tunni, 14 minuti ja 24 sekundiga, pluss-miinus 36 sekundit.
Laurent Lamy Prantsusmaalt Pariisi Observatooriumist ja tema kolleegid on nüüd teinud tuhat korda täpsemaid mõõtmisi, kasutades alusmaterjalina kosmoseteleskoobilt Hubble saadud andmeid.
Nad kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et Uraani ööpäev on 28 sekundit varem arvutatust pikem. See tulemus on sedavõrd täpne, et veapiirid on teadlaste sõnul tublisti alla sekundi.
Lamy ja tema kaaslased uurisid lähemalt Uraani virmalistest ultravioletses spektriosas tehtud kosmoseteleskoobi-pilte. Nende põhjal said nad aimu, kuidas magnetpoolused ajapikku liikusid.
Uus ja senisest täpsem teadmine Uraani pöörlemiskiiruse kohta võib olla ka praktilise väärtusega. Kui kunagi saadetakse mõni kosmosesond planeeti lähemalt uurima, on lihtsam ette ära arvutada, kuidas sättida tema teekonda, et ta võiks just soovitud kohas atmosfääri laskuda.
