Laupäeval, 8. jaanuari öösel vastu 9. jaanuarit aastal 2005 jõudis Eestisse torm, mis andis välja orkaani mõõdu. Selle eest hoiatas toona inimesi mereteadlane Tarmo Soomere. Kuigi ilmateenistuse, toonase Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ennustused tuule kiiruse ja veetaseme osas tundusid tõepärased, jäi Soomere sõnul neil puudu kontekstist. "Ehk teisisõnu, mis hakkab juhtuma rannikul ja väikesaartel, millised kohad jäävad vee alla, kus võib jää rünnata, kust peaks inimesed evakueerima ja millised kohad on ohutud," meenutas teadlane Vikerraadio saates "Huvitaja".

Soomere enda jaoks olid toona väga kasulikud Soome ja Taani meteoroloogiainstituudi lainetuse ja veetaseme prognoosid. "Need tulid meile mereteadlaste koostöö kaudu. Välismaa kolleegid ütlesid nagu ühest suust, et tulemas on selline torm, millesarnast meteoroloogiliste mõõtmiste ajaloos pole Läänemerel olnud," lausus ta.

Kaks ja pool päeva enne tormi saabumist prognoositi Soome lahe suudmes laine kõrguseks 11 meetrit ja üksiklainete kõrguseks 20 meetrit. "See on ikka päris Atlandi ookeani kangemate tormide skaalas. Tol ajal oli kõigi aegade kõrgeim lainekõrgus Läänemerel selgelt alla kaheksa meetri," rääkis ta.

Soomere selgitas, et lainekõrgused annavad hea arusaama sellest, kui tugev on torm terve mere kohal. "Kui tuul puhub üle väga pika mereala, koguneb lainetesse järjest rohkem energiat. Mida kõrgemad lained on, seda tugevamalt mõjutab torm kogu merd, mis tähendab seda, et rannikul see mõju realiseerub. Selliseid torme, kus lainekõrgus läheb kõigi aegade rekordi tasemele, tuleb eriti karta, sest siis on löögi all paljud rannad ja ohutu ei ole praktiliselt kusagil," sõnas teadlane.

Teine pusletükk, mida Soomere kriitiliselt oluliseks peab, puudutas meretaset paar päeva enne tormi. See oli juba siis 60–70 sentimeetrit tavapärasest kõrgem. Kui see poleks nii olnud, oleks saanud tormi ajal lihtsalt rannarajoonis kummikutega käia ehk nautida tavalist sügisilma.

Torm muutis ilma- ja meretaseme prognoosimist Eestis kardinaalselt. "20 aastat tagasi oli olukord mereprognoosi osas võrdlemisi hale," ütles Soomere. Ta rääkis, et ilma ja meretaseme prognoosimine on Eesti-suuruses riigis ainult oma mõõteseadmetele tuginedes võimatu. Seda tuleb teha rahvusvahelises koostöös, haarates paremal juhul kogu maakera.

"Veetaseme ja lainetuse muutusi prognoositi jooniste ja tabelite abil, mis põhinesid laborikatsetel ja vaatlustel. See meetod oli küll toimiv, kuid juba pool sajandit vananenud," lausus ta. Jaanuaritormi järel pandi üsna kiirelt püsti korralik mereprognooside süsteem ja võeti kasutusele viimasel sõnal põhinevad meremudelid, mida uuendatakse jooksvalt.

Peamise õppetunnina sai Soomere sõnul eestlastele selgeks, et meri on osa Eestist. "Enamasti on meie meri hästi paitav ja mõnus, aga vahel kapriisne: 90 protsendil ajast ta laksub ja lainetab hästi vaikselt, aga kümnel protsendil ajast on kapriisne. Seda tuleb osata ette näha ja sellega elada," lausus ta.

Seega tasub taolisi hoiatusi Soomere sõnul tõsiselt võtta. "Kui mereteadlased eksivad maksimaalse veetaseme prognoosimisel rohkem kui kümme sentimeetrit, siis on midagi väga valesti läinud. Need prognoosid on tehtud juveliiri täpsusega ja neid tasub usaldada," sõnas ta.

Soomere meenutas, kuidas toona võttis teadlaste sõnumit väga tõsiselt merevägi. Nemad said oma isikliku kogemuse põhjal aru, milleks märatsev meri võimeline on. "Nad aitasid meil lainemõõturi panna ehk seeläbi saime tormi nii-öelda pildile," ütles ta.

Jaanuaritormis hukkus üks inimene. Panuse sellesse, et inimohvreid nõnda vähe oli, andis Soomere sõnul Eesti piirivalve Põhja piirkonna ehk rannavalve staabiülem Eerik Kirsimaa. "Erinevalt paljudest võttis tema vaevaks mu ära kuulata. Kui olin jutu ära rääkinud, kratsis ta kukalt ja ütles umbes nõnda: "See, mis te räägite, on täiesti uskumatu. Ma ei tohiks sellest juhinduda, sest ametlikku hoiatust ei ole, aga minu võimuses on korraldada õppused just sel ajal, kui torm peaks tulema," meenutas Soomere Kirsimaa sõnu.

Nii Kirsimaa tegigi: korraldas õppused. "Me teame, et kui vesi tuli, oldi valmis ja välja puhanud, soojalt riides ja sobivas varustuses. Päästjad olid täis bensiinipaakidega ja evakuatsioon läks käima. Tõenäoliselt just see päästis palju elusid, et Kirsimaa otsustas korraldada õppuse just sel ajal. Tema hingel on paljud päästetud," lausus Soomere. Paraku suri Kirsimaa ise paar nädalat pärast jaanuaritormi.

Soomere on veendunud, et mõni võrreldavalt tugev torm jõuab Eestisse ka tulevikus. Küsimus on ainult selles, millal. "Iga paarisaja aasta tagant on käinud Eestist üle veel võimsam mürakas, kui 2005. aasta jaanuaritorm oli. See on paratamatus. Elame sellises kohas ja tänu sellistele tormidele on meil paradiislik kliima: neli aastaaega ja mõni aasta saab isegi Tartu maratonil suusatada," naljatles Soomere.

Soomere häirekella asjatult löömist ei peljanud. "Mõnel kolleegil tekkisid kahtlused, aga mõistan, et näiteks meremõõdusüsteemide ehitajad või instituudi direktor ei saa riskida terve instituudi saatusega. Minul oli lihtsam, sest olin sel momendil töötu, sest vahetasin töökohta. Kui natuke nalja teha, siis minu eelmine tööleping lõppes 22. detsembril 2004 ja uus algas 11. jaanuaril 2005. Vahepeale jäid India ookeani tsunami ja meie jaanuaritorm. Nii et peaksime väga ettevaatlikud olema sellega, kui ma pensionile lähen, et mis siis veel juhtub," naljatles ta.