DNA osakonnal on oma labor nii Tallinnas, EKEI peamajas, kui ka Tartus, Biomeedikumis. Osakonna juhataja Maarja Sadam ütleb, et laias laastus on osakonnal kolm põhitegevust. "Esimene ja kõige tähtsam osa on DNA analüüsid süüteomenetluses politseile. Teeme aastas umbes 1300 ekspertiisi-uuringut ja analüüsime umbes 8000 sündmuskoha proovi," kirjeldab ta.

Teise ülesandena haldab DNA osakond riiklikku süüteomenetluse biomeetriaregistrit (RSBR) ehk kuritegevusega seotud DNA andmebaasi. Tegevusel on rahvusvaheline mõõde, sest PRÜM andmevahetuse lepinguga võrdleb osakond DNA andmeid enamiku Euroopa Liidu riikidega. "Meie kolmas põhitegevus on suguluse kindlakstegemine nii kohtutele kui ka eraisikutele," lisab Sadam.

Vatipulgast rohulibleni

Kui toime pannakse kuritegu, kogub politsei sündmuskohalt kokku kõik asjasse puutuda võivad esemed ja saadab need kohtuekspertiisi instituuti. Enne kui teised osakonnad esemeid uurima asuvad, on DNA osakonna töö leida neilt inimeste pärilikkusainet. "Need võivad olla näiteks bioloogilised jäljed riideesemel. Kas need on verejäljed? Kas seal on sperma? Kelle DNA see on? Need on kõige sagedasemad küsimused," loetleb Maarja Sadam.

Ühelt sündmuskohalt ekspertiisi saadetud objektide arv võib ulatuda ühest sadade esemeteni. "Kõige tavalisemad objektid on vatipulgad, millega on politsei juba DNA proovi ära võtnud," märgib Sadam. Veel saadetakse uurimisse palju riideesemeid, narkootilise aine pakendeid, kirveid, nuge ja kruvikeerajaid. Võimatu pole seegi, et laborisse jõuab spermajälgedega rohulible või lumele jäänud uriinijälg. "Selline jälg tuuakse külmakastis ja selle säilitamine vajab miinuskraade," kirjeldab DNA spetsialist Silja Erg.

DNA osakond vaatab esemed läbi ja võtab neilt DNA proovid. Sadama sõnul analüüsib osakond sagedasti vere-, sülje- ja spermajälgedest võetud proove. "Kõige suurema osa moodustavad kontaktjäljed, mis tekivad kui inimene mingisugust pinda puudutab. Meie ekspertiisiobjekt ei ole sõrmejälg ise, vaid pinnale jäänud rakud," täpsustab ta.

Kui proovid võetud ja analüüsitud, järgneb võrdlus kõigi kahtlusaluste DNA-ga. Selleks laseb politsei kahtlusalustel ja vajadusel ka ohvritel loovutada oma DNA proovid. Ehkki laborianalüüs esimeste tulemuste saamiseks võtab aega umbes kaks päeva, kulub ühe ekspertiisi valmimiseks keskmiselt kolm nädalat. "Ühest proovist ei tehta kunagi ainult ühte reaktsiooni, vaid kaks kuni neli. See kõik võtab aega," selgitab Sadam.

Tavalises analüüsis vaatavad eksperdid proovis 16 DNA markerit pluss ühte soole viitavat tunnust. "Enamik võrdluseks valitud markereid, mida igapäevaselt kasutatakse, on sisuliselt ilma infota ega kodeeri ühtegi välistunnust. Need ongi spetsiaalselt valitud ainult isikute identifitseerimiseks, et saaksime isikuid eristada ja kindlaks teha bioloogilise materjali doonori ," selgitab Erg. Kui on oluline teada ka inimese silma-, juukse- või nahavärvi ja biogeograafilist päritolu, tehakse järgmine analüüs, kus võrreldakse teist tüüpi ja suuremat hulka markereid.

Kuna andmebaasis kodeeritakse kõik proovid numbrite keelde, võrdlevadki eksperdid omavahel numbreid: marker markeri haaval otsitakse arvude kattuvusi. "Kui tegemist on ühelt isikult pärineva kvaliteetse DNA-profiiliga, siis näiteks kahtlustatavaga seostamiseks peab see sajaprotsendiliselt kokku langema," tõdeb Sadam. Mitme inimese DNA-d sisaldavate segaprofiilidega on lugu keerulisem: sealt saab määrata näiteks DNA doonorite osakaale, kelle bioloogilist materjali on uuritavas proovis rohkem ja kelle oma vähem.

Sadama sõnul saab ekspertiis küll kindlaks teha, kes on saadud tulemuste alusel seostatav ekspertiisi saadetud proovi või objektiga. Saadud tulemust peavad aga edasi tõlgendama juba politsei ja prokuratuur. "See ei toimi niimoodi, et kes kõige rohkem DNA-d jättis, on kurjategija. Otsuse, kes on süüdi, teeb kohus," nõustub Erg.

Mis värvi on kuritegu?

Sündmuskohalt saabunud proovide analüüsiks kasutatakse traditsiooniliselt mikroskoope ning eksperdi silmi ja kogemusi. DNA osakonna laborites on uued seadmed, mis kiirendavad kõige eelneva kasutamist. Nii on juba paar aastat kasutusel valgustusseade, mis muudab nähtamatud jäljed nähtavaks. "Näiteks süljeplekke või vereplekki mustal riidel palja silmaga ei näe, aga kasutades teatud lainepikkusi on võimalik teha need silmale nähtavaks," ütleb Maarja Sadam.

Valgustusseade asub akendeta väikeses ruumis, mis jaguneb mõtteliselt puhtaks ja mustaks alaks. Silja Ergi sõnul töötab seadmega korraga kaks inimest: üks võtab puhtas alas proove, teine aitab mustas alas assistendina andmeid sisestada ja juhtumisnäpuga järge ajada. "Mõlemal peavad olema kaetud kõik kehapiirkonnad. Selles ruumis ei tohi millegi peale, hingata ega aevastada," muigab Erg.

Masina tutvustamiseks võttis ta kaasa kolm riideeset tudengite õpetamiseks mõeldud näidisproovide kogust: paari teksapükse ja kaks kirjut pluusi. "Esiteks pakitakse ese lahti: näiteks on need ohvri teksapüksid. Vaatame esmalt silmadega, kas leiame midagi, mis näeb välja nagu kehavedelik," sõnab Erg. Samuti loetakse koos juhtumit ja mõeldakse läbi loogilised proovivõtukohad – kui ohvrit lohistati jalast, tasub proove võtta näiteks säärelt.

Kui silmaga pole proove hästi näha, võetakse appi masin. "Selle erilisus on suur valik erinevat värvi lampe ja filtreid. Nii on võimalik ergastada erinevaid materjale, panna molekule helendama ja filtreerida välja taustamüra," tutvustab Erg. Mis värvi valgus ja filter võtta, sõltub kangast ja plekist. Teksapükstele ja süljeplekile sobib filmidestki tuttav sinine UV-valgus, kirjult särgilt toob kuivanud verepleki esile aga infrapunaspekter.

Kui plekk on leitud ja ekspert vatitampooniga esemelt proovi võtnud, pannakse see spetsiaalsesse tuubi. Ekspert otsustab, kas võetud proovist eraldatakse kohe DNA või tehakse proovile enne seda veel mikrokoopia analüüs. Viimast kasutatakse näiteks vägistamisjärgsete proovide puhul, kus on ekspertiisi ülesandeks on tuvastada spermatosoide. Selleks pannakse proovis olev rakuline materjal preparaadiklaasile ja värvitakse ära. "Spermatosoidide värvimiseks kasutame Christmas tree-nimelist metoodikat. Raku tuum värvub punaseks ja tsütoplasma roheliseks – nagu ehted jõulupuul," võrdleb Sadam.

Edasi liiguvad seemnerakud kõrvallaborisse, kus ootab tehisintellektil põhinev mikroskoobisüsteem spermide tuvastamiseks. "Silja (Erg) tegeleb praegu selle valideerimisega ja loodame selle kasutusele võtta uue aasta alguses," märgib Sadam. Erg loodab, et edaspidi kiirendab süsteem just vägistamiskuritegude uurimist.

Süsteemi tutvustamiseks võttis ta kaasa näidispreparaadid. Võrreldes viimasega on sündmuskohalt saadud seemnerakud Ergi sõnul palju raskemini tuvastatavad, kuna sisaldavad peale rakkude ka muud materjali. "See on täiesti loomulik. Sellepärast tehisarust ongi siin väga palju abi, kuna see leiab spermi üles igasugusest taustamürast," loodab ta.

Kui preparaat mikroskoobi alla panna, mõõdab süsteem esmalt fookus-tasapinda. "See otsib kõige parema koha, kus fotosid teha, sest rakud on niivõrd väikesed," selgitab Erg. Masin eristab terve klaasi tausta ning sellel olevaid rakke, tolmukübemeid või baktereid. Süsteem pildistab kõik eristunud objektid üles ja võrdleb neid ükshaaval tehisaru määratud spermidele iseloomulike tunnustega. "Viimaks ütleb see meile, kui sarnane on leitud objekt spermile. Leid võib olla nii null, viiskümmend kui ka sada protsenti sarnane," jätkab Erg. Kui tehisintellekt tuvastab spermatosoidide olemasolu, siis saadud leiu kinnitab alati inimekspert.

Masinatest on Ergi sõnul abi just suurte esemete, näiteks voodilinade uurimisel. Kui varem oleks pidanud võtma voodilinalt palju proove pimesi, siis nüüd paistavad õiged kohad sõna otseses mõttes kätte. "Meie töö on nüüd kiirem ja tulemuslikum, tõdeb Erg.

Nüüd saab määrata sugulust nõoga

Ekspertiiside tarbeks võetud kahtlusaluste proovid jõuavad RSBR-i ehk DNA-andmebaasi. "Praeguseks on meil registris umbes 70 000 isikut. See moodustab umbes 5,4 protsenti meie elanikkonnast," kirjeldab Maarja Sadam. Lisaks on registris umbes 10 000 südmuskohaprofiili, mis on n-ö tundmatud ehk pole kokku langenud ühegi isikuga. Aastas lisandub andmebaasi umbes 5000 isikuprofiili.

"Tulenevalt kohtuekspertiisi seadusest hoitakse isikuprofiiile registris 40 aastat ja sündmuskoha jälgi 75 aastat," märgib Sadam. Kui politsei on välistamise eesmärgil lasknud võtta proove ka juhuslikult või teadlikult sündmuskohale sattunud inimestelt, siis nende proove pikaajaliselt alles ei hoita. Sündmuskohajälgedest saadud DNA-profiile vahetab kohtuekspertiisi instituut PRÜM-lepinguga liitunud Euroopa riikidega, et ajada vajadusel kurjategija jälgi piiri taha.

Osakonna kolmandas tegevusvaldkonnas ehk põlvnemise määramises saab aga Sadama sõnul rääkida värskest tehnoloogilisest arenguhüppest. "Enne 2024. aastat oli meil kasutuses metoodika, mis võimaldas kindlaks määrata ainult esimese ja teise astme sugulust," kirjeldab ta. Teisisõnu sai tuvastada lapse ja vanema ning lapse ja vanavanema või bioloogilise onu-tädi sugulust. "Meie suur unistus oli minna oluliselt kaugemale ja jõuda esimeste nõbudeni," meenutab Sadam.

Aastatel 2022 ja 2023 osales DNA osakond rahvusvahelises koostööprojektis, kus katsetati USA ja Rootsi teadlase loodud FORCE-nimelist markerite komplekti. Viimane sisaldab ca 5400 markerit ja võimaldab kindlaks teha kauget sugulust. Projektis osalemine andis kinnituse, et uus meetod toimib, misjärel valideeriti see ka DNA-osakonnas ning võeti kasutusele 2024 aasta alguses.

"Praeguseks saame määrata kolmandat astet ja neljandat astet, kelleks oleks esimese astme nõbu või esimese astme poolnõbu," märgib Sadam. Teatud juhtudel on võimalik astuda veel samm kaugemale ja leida isegi sugulust esimese astme nõo lapsega. "Põhimõtteliselt, kes iganes soovib isadust või muud laadi põlvnemist teada saada, neile seda teenust pakume," tutvustab Sadam.