Kui kuriteopaigale on jäetud sõrmejälgi, või on kurjategija jäädvustunud näiteks turvakaamera pildile, annavad need andmed tööd biomeetriaosakonnale. Osakonna juhataja Andra Sirgmetsa sõnul tegelebki osakond kahe valdkonnaga: sõrmejälgede kui ajaloolise klassika ja näotuvastuse kui alles juurutamisjärgus uue võimekusega. "Inimesed mõtlevad ekslikult, et nägude võrdlemine on lihtne. Tegelikult need, kes tegelevad mõlema valdkonnaga, on öelnud, et nägude kohta otsuse tegemine on keerulisem kui sõrmejälje puhul," arutleb ekspert.

EKEI arenduse asedirektor Gunnar Tasa sõnul on võrdluse jaoks tähtis, et vähemalt üks kahest võrreldavast kujutisest oleks kvaliteetne. Eriti arvestades, et esimese võrdlusringi teeb tänapäeval arvuti. Pahatihti on sündmuskohale jäänud sõrmejälg aga poolik ja turvakaamera kaader udune. "Siit tuleneb vajadus kvaliteetselt võrdlusmaterjali koguda. Kui sündmuskohalt saadud kujutis on ebakvaliteetne, siis vähemalt sellel, millega (kujutist) võrrelda, olgu tunnused arvutile lihtsasti leitavad," selgitab Tasa.

Kes need jäljed siia jättis...

Kohtuekspertiisi Instituudi Tallinna peamajas asub üks Eesti 26 hõivekohast. Teisisõnu on majas sisse seatud ruum, kus kahtlusalune saab anda sõrmejälgi ja temast on võimalik teha kvaliteetset näopilti. "Sarnase ülesehituse või sisseseadega hõivekohad on politsei- ja piirivalveameti politseijaoskondades ja kolmes vanglas," täpsustab Andra Sirgmets.

Tulenevalt kuriteo raskusastmest peavad kõik kahtlusalused andma DNA-proovi, näokujutise ja sõrmejäljed. Viimased võetakse võrreldes dokumenditaotlusega palju põhjalikumalt. Eraldi skaneeritakse nii mõlema käe sõrme ja pöidla vajutus- kui ka pööratud jäljed. Enne kui isikult võetud sõrmejälgi saab asuda võrdlema sündmuskohalt leitud jälgedega, tuleb viimased Sirgmetsa sõnul nähtavaks muuta. "Kui on toimunud süütegu ja meile saadetakse mõni huvipakkuv objekt, siis reeglina sõrmejäljed seal nähtavad ei ole," põhjendab ekspert.

Sõrmejäljed saavad nähtavaks esiletoomise-nimelise protsessi käigus. Sirgmetsa sõnul kasutatakse selleks füüsikalis-keemilisi meetodeid, nagu liimiaurukappi või pulbrit. "Tihtilugu ei piisa töötlusest ühe metoodikaga, vaid tehakse järjestikku erinevaid töötlusi: sõltuvalt objekti ja materjali pinnast," märgib ta. Kui jäljed on nähtavaks tehtud, pildistavad eksperdid need üles ja teevad pilditöötluse.

Sirgmets räägib, et seejärel algab jälgede analüüs ja isikuga võrdlemine. "Klassikaline lähenemine on, et võtad luubi ja vaatad, aga moodsama lähenemisena on meil kasutada vastav tarkvara," tutvustab ta. Jälg viiakse ABIS-esse (automaatne biomeetriline isikutuvastuse süsteem), kus on võimalik käsitsi või arvuti abil ära märkida võrreldavad tunnused.

"ABIS on sisuliselt pildipank, kus on pildid sõrmejälgedest ja nägudest," osutab Gunnar Tasa. ABIS toimib ka otsingumootorina, mis suudab võrrelda näopilti näopildi ja sõrmejälge sõrmejälje vastu. Kui nägusid on ABIS-es praeguseks 2000 ringis, siis sõrmejälgede andmebaasist leiab varasemate menetluste käigus kogutud enam kui 160 000 inimese sõrmejäljed.

Esimese sammuna teeb ekspert andmebaasis otsingu. "Saame otsingu vasteks kandidaadid ja ekspert võrdleb ükshaaval huvipakkuvat jälge nendega," kirjeldab Sirgmets. Isegi kui tegelikku kokkulangevust pole, pakub süsteem välja kandidaatide nimekirja. Siis on juba inimese töö ükshaaval kontrollida, kas mõni masina pakutud sarnane jälg langeb päriselt kahtlusaluse jäljega kokku. "Seda, et arvuti annab, nagu filmis, kohe täistabamuse ja kurjategija koduse aadressi, ei ole," tõdeb Sirgmets.

Sõrmejälgi võrreldes vaatab ekspert kolme tasandi tunnuseid. Esiteks loeb sõrmejälje üldpilt, ent tegelik võrdlus käib nii inimese kui ka algoritmi jaoks naha papillaarkurrustiku iseärasuste tasandil. "Siis on veel kolmanda tasandi tunnused, kus on väga peened detailid, näiteks nahapoorid," kirjeldab Sirgmets.

Tasa sõnul pole tehnoloogia praegu veel nii kaugel, et inimese sekkumine jälgede võrdlemisel ei oleks vajalik. "Tänapäeval loetakse juba piisavalt heaks kümne sõrme automaatvõrdlust," möönab ta. See tähendab, et kui omavahel saaks võrrelda kahte komplekti täiuslikke kümne sõrme jälgi, võiks masinat juba usaldada. "Kui aga praegu on sul võtta üksainus sündmuskoha jälg, siis see kindlasti ei ole veel automatiseeritav," ütleb Tasa.

Nägu on kõige petlikum

Kui sõrmejälgi on Eestis uuritud ja talletatud aastakümneid, siis näotuvastus sai võimalikuks alles 2023. aasta 1. septembrist jõustunud seadusemuudatusega. Sealt alates on ABIS-esse jõudumööda kogutud ka kahtlusaluste näokujutisi. "Enne seda meil riigis sellist näoandmebaasi ei olnudki, mis oleks süüteomenetluses reaalselt otsitav," meenutab Andra Sirgmets.

Kuigi näotuvastust kasutavad ekraani avamiseks paljud nutiseadmed, on kohtuekspertiisi kontekstis näotuvastus Sirgmetsa sõnul hoopis teine tera. Ekspert töötab olukorras, kus ainuke kurjategijast maha jäänud jälg võibki olla kesise kvaliteediga foto või video. "Inimese nägu lõigatakse kaadrist välja. Sellest näokujutisest süsteem eraldab teatud jooned ehk tunnusvektorid ja teeb näost biomeetrilise malli," seletab Sirgmets.

Biomeetriline mall kujutab endast sisuliselt nägu kirjeldavat andmekomplekti. "Meie inimestena näeme sarnasust oma silmadega, aga algoritm võrdleb andmeid andmete vastu," lisab ekspert. Nagu sõrmejälgede korral, pakub ABIS ka näootsingu peale eksperdile välja rea kandidaate. Taas kord võib kurjategija nende kandidaatide seas leiduda, aga ei pruugi. Inimekspert peab tehnoloogia praeguse taseme juures kõik näokandidaadid ükshaaval läbi võrdlema.

"Kui sõrmejälje ja DNA puhul räägime kokkulangevusest, siis näo puhul sellest rääkida ei saa, kuna tegemist on nõrgema biomeetrilise modaalsusega," täpsustab Sirgmets. Teisisõnu on näopilte kõige keerulisem võrrelda. Mängima hakkavad nii kaameranurk ja valgus kui ka inimese kehakaal, vanus jne. Siiski võrdleb ekspert kõik kandidaadid range protokolli alusel läbi ja esitab kohtule arvamuse, kas näiteks turvakaamerasse jäänud isik on kahtlusaluste seas või mitte.

Gunnar Tasa sõnul on EKEI lõpule jõudmas biomeetria valdkonnas loomulike talentide värbamisega. Eelneva väljaõppeta inimestele näidatakse päeva jooksul võrdlemiseks sõrmejälgede ja nägude paare ning hinnatakse nende võimet tundide kaupa otsuseid langetada. Ekspertide sõnul nõuab sõrmejälgede ja nägude võrdlemine tohutut püsivust ja keskendumisvõimet. "Meie eesmärk on leida väike protsent inimesi, kes on selles loomu poolest juba nii head, et kui me neid veel treenime, on nad tööle asumiseks sobivas vormis," selgitab Sirgmets.

Üksnes näovaldkonnast rääkides on Eesti inimene nägude tuvastamises pigem vaeslaps, sest siinmail elab vähe inimesi ja enamasti on inimesed heledapäised põhjamaalased. "Öeldakse, et kui sa oled väiksest hõimukülast pärit ja näinud oma elus kümmet inimest, siis sa oled seda võimet väga vähe treeninud," arutleb Tasa. Seevastu lapsepõlve New Yorgi metroodes veetnud inimene on puutunud kokku väga paljude rasside ja nägudega. "Meie jaoks on kõige raskem võrrelda näiteks Aasia ja Aafrika päritolu nägusid," möönab Tasa.

Praegu on näotuvastus Eestis alles juurutamisjärgus. Sellele eelnes mitu aastat ettevalmistusi rahvusvahelise projekti TELEFI näol. "Kaardistasime üle Euroopa ära, mis on näotuvastuse otsingute ja andmebaaside hetkeseis: mida on tehtud, kuhu on jõutud," meenutab Tasa. Projekt andis EKEI-le ideid, kuidas oma andmebaas üles ehitada. "Kindlasti tahaksime sellega jõuda nii kaugele, et andmebaas oleks mõistliku suuruse omandanud ja saaksime hakata pakkuma uut teenust meie menetlejatele," tõdeb Sirgmets.