Kui enamik kohtuekspertiisi osakondi toetub oma töös rohkem või vähem arvutile, siis EKEI Tallinna peamaja keldris sisse seatud lasketiir meenutab rohkem töökoda. Pikk heliisolatsiooniga ruum on täis erinevaid kuulipüüdjaid puitseinast ja liivatünnidest suure veepaagini. "See ongi hästi klassikaline valdkond. Ega tulirelvad ja laskemoon oma olemuselt ei muutu," sõnab tehnikaosakonna tulirelvaekspert Berit Cavegn.

Lasketiiru kõrvaltoas hoitakse EKEI relvakogu, kus praeguse seisuga on umbes 1600 eksemplari. Ruumist ei puudu klassikalised jahipüssid, revolvrid ja automaadid ega ka kurioossed ümberehitatud relvad. Cavegni sõnul ei esinda kogu kaugeltki kõiki Eestis leiduvaid relvamudeleid: pigem jõuavad ekspertide kätte vanemad või põlve otsas kokku pandud eksemplarid. "Üldiselt läheneme neile suure ettevaatusega. Eeldame, et kõik relvad, mis meie kätte jõuavad, on vigased," märgib Cavegn.

Üheksa korda mõõda, üks kord lase

Kui toime pannakse kuritegu, jõuavad tehnikaosakonna relvaekspertide kätte kõik sündmuspaigalt leitud tulirelvad, laskemoon ja nende osad. Berit Cavegni sõnul tuleb osakonnas töötada ka kõikvõimalike muude relvaseadusega liigitatud esemetega, nagu hoiatus- ja signaal- ning akustiliste ja gaasirelvadega. Samuti jõuavad tema kätte öövaatlusseadmed, optilised sihikud, termokaamerad ja muu lisavarustus. "Tegelemegi kõikvõimalike relvadega seotud asjaolude väljaselgitamisega," ütleb ekspert.

Näiteks peab osakond välja selgitama, kui kaugelt ohvrit lasti. "Võidakse küsida, kas relva on võimalik lasta ilma päästikule vajutamiseta. Jahiõnnetustel juhtub seda," lisab Cavegn. Saadetud padrunikesta kohta tahetakse teada, millisest relvast see välja heideti. Kui sündmuspaigalt leitakse ka relv, on tehnikaosakonna töö öelda, kas leitud kuul või padrunikest võis teele minna just sealt. Kui relva sisse on jäänud püssirohuosakesi, võetakse neistki proovid. "Kõige raskemini vastatav küsimus on, millal täpselt relvast viimane lask toimus," märgib ekspert.

Asjaolude väljaselgitamiseks tuleb teha erinevaid katseid. Kui mõnes riigis alustab kohtuekspert laskmisest ja asub seejärel relva ennast uudistama, siis EKEI-s on esimene samm saabunud relv läbi vaadata. "Vajadusel võtame selle ka täiesti osadeks, veendumaks, et kõik oleks turvaline. Alles seejärel teeme katselasud. Me lihtsalt näeme nii palju katkiseid ning halvasti hooldatud ja hoitud relvi, et see oleks meile muidu ohtlik," põhjendab Cavegn.

Katselaskmiseks on lasketiirus terve rida abivahendeid. "Need on kuulipüüdjad, mis peatavad kuuli liikumise nii, et sellele ei tekiks deformatsioone," tutvustab ekspert. Katselasu järel saab ekspert uudistada kuulile jäetud jälgi. Kui võrdlemiseks on olemas ka sündmuspaigalt leitud kuul, saab mikroskoobiga vaadates öelda, kas jäljed on samasugused ja jäetud sama relvaga.

Kuulipüüdjad on vastavalt vajadusele väga eriilmelised ja erinevast materjalist. Näiteks seisab ühe seina ääres pikk kevlariga täidetud metalltoru. Teise seina ääres on aga püsti pandud väikebussi mõõtu vett täis metallkast. "Relvad jätavad kuulidele mikroskoopilisi jälgi. See materjal, olgu siis kevlar või vesi, peatab kuuli niimoodi, et selle pinnale ei teki lisakriimustusi," selgitab Cavegn. Teisisõnu saab ekspert kuulipüüdjast võrdlemiseks sobiva deformatsioonita kuuli.

Lasketiiru tagumine sein on puidust ja kuuliauke täis. "Puitmaterjal tagab, et ei tekiks mingit rikošetiohtu. Enda elu on ka tähtis," põhjendab Cavegn. Seina ääres seisavad kaks eri kõrgusel liivatünni. "Sinna me laseme trasseerivaid ja lõhke- või süütekuule," tutvustab ekspert. Trasseeriva kuuli tunneb ära tipule või põhja löödud värvikoodi järgi. Cavegni sõnul süttib osa selliseid kuule lennuteel põlema, et lennusuund oleks selgelt näha. "Neid vastu puitseina ei laseks, aga liiv summutab hästi hapniku ligipääsu, et kõik oleks meile ohutu," seletab ta.

Kastist välja legomäng

Kõrvaltoas sisse seatud relvakogu täidab ekspertide jaoks erinevaid eesmärke. "Meie jaoks on padrunid käibevahendid, nagu mõnes asutuses on pastakas," muigab Berit Cavegn. Esiteks võidakse osakonda saata süüteoga seotud laskemoona. Siis on vaja laskemoonale sobivat relva, et öelda, kas moon on üldse laskekõlblik. Teiseks võib ekspertide kätte jõuda relvi, millelt on mõni tunnustähis eemaldatud. "Saame tulla siia, panna need relvad kõrvuti ja vaadata, kas saadetu sarnaneb millelegi," kirjeldab Cavegn.

Vahel tuleb ette, et ekspertiisi saadetakse relv, kust on puudu mingi lasuks vajalik detail, näiteks lööknõel. "Kui meil on oma kogus see mudel olemas, siis saame oma relva lööknõela välja võtta, panna selle küsitavasse relva ja vaadata, kas see oli laskekõlblik või mitte," märgib ekspert.

Kõige enam aega ja vaeva nõuavad aga juhtumid, kus kahtlustatava kodust leitakse tööruumitäis võimalikke relvajuppe. Siis tuleb selgeks teha, kas tegu on relva osadega ja kui on, siis mis relva osadega. "Kõige toredam on n-ö legoküsimus – kas nendest saab kokku panna töötava laskekõlbliku relva?" lisab Cavegn. Kuna relvaosad, nagu kruvid, vedrud ja seibid, on tihtilugu väikesed, võtab nende seostamine kindla relvaga aega. "Siis peame mängima oma legomänge, panema tükke kokku ja proovima, kas saab lasta," kirjeldab ekspert.

Lasukatse tuleb teha kõigi ekspertiisi saadetud relvadega: ka juhul, kui tegu on 150 aasta vanuse püstoli või relvaks ümber ehitatud pastakaga. ""Eesti ehitab" kategooria on mitmekesine," tõdeb Cavegn just viimaste kohta. Kui tulistav pastakas on levinud jamesbondilik näide, siis palju petlikumad on eksperdi sõnul ümber ehitatud torud. "Need näevad välja nagu torumehe ülejäägid. Siis aga vaatame, et seal on sees lööknõel ja padrunipesa ning mingi tulirelva laskemoon mahub sinna ilusti ära," piltlikustab ta.

Relvaeksperdi töö eeldab Cavegni sõnul pidevat kastist välja mõtlemist, eriti põlve otsas tehtud laskevahendite korral. "Meie ei tea, kuidas kodanik seda plaanis kasutada või mis tema täpne eesmärk oli. Peame seda kõike kogemusest või oma taiplikkusest ennustama," seletab ta.

Näiteks proovitakse isetehtud relvade laskmiskatsetes ohutuse mõttes esmalt väiksemat ja alles siis järk-järgult suuremat laskemoona. "Vahel peame vaatama peale ja mõtlema, mida me üldse teha saame. Kui midagi muud ei saa, saab ehk välistada. See annab ka infot juurde," märgib Cavegn.

Eesti on tema sõnul võrreldes näiteks Rootsiga väga turvaline riik, kus laskmist esineb vähe. Pigem jõuavad ekspertiisi leitud või narkokurjategijate relvad.

"Praegu on terve Euroopa mitu aastat silmitsi sellega, et ümber ehitatakse hoiatus- ja signaalrelvi," lisab ekspert. Viimased on odavad ja õpetusi nende ümberehituseks leidub internetis ohtralt. "Teeme siin nendega väikest uuringut. Mõõdame kiirust ja pihtamislaengu energiat ühe, viie ja kümne meetri kauguselt," kirjeldab Cavegn. Kuna ümberehitatud signaalrelvi jõuab kõikjal ekspertiisi üha rohkem, on tema uuringu eesmärk pakkuda nende kohta mingitki teaduskirjandust.

Kuigi üldiselt on relvavaldkond konservatiivne, siis veel ühe uuendusena näeb Cavegn 3D-prinditud relvade võidukäiku. "Naaberriikides on need juba levinud ja kindlasti hakkame meiegi nendega kokku puutuma. See tähendab meie jaoks suurt ümberõppimist," tõdeb ta. Kui tavarelv on ise nii kõvast metallist, et jätab pehmemale kuulile jälje, siis 3D-prinditud relv on ise kuuliga võrreldes pehme. See tähendab, et relvaekspertiis tuleb pöörata piltlikult öeldes pahupidi.

"Me valmistume selleks juba praegu. Suhtleme oma väliskolleegidega Euroopa riikides, kus need on juba levinud ja kasutame nende kogemusi," avab Cavegn tulevikusuundumusi.