"Kui filme vaadata, läheb kohtuarst alati sündmuskohale, vaatab surnut ja kohe ütleb hästi täpselt, mis hetkel inimene suri. Päris elus see nii ei käi. Surmaaja määramine on väga keeruline teema," ütleb Põhja-Eesti kohtuarstliku osakonna juhataja, kohtuarst ja radioloogiaekspert Sünne Remmer. Tema EKEI Tallinna peamajas asuv osakond on Eesti neljast kohtuarstlikust osakonnast suurim ja seal tehakse umbes pooled Eesti kohtuarstlikest lahangutest ehk aasta peale umbes 600–700.

Erinevalt haiglalahangust läheb kohtuarstlikku lahangut tarvis siis, kui surmapõhjus pole haigus, vaid mingi väline asjaolu. "Traumad, õnnetused, kukkumised ja enesetapud tulevad meile. Samuti mürgistused, olgu siis alkoholi, narkootikumide, vingugaasi või põlengu tõttu," loetleb Remmer. Vahel saadetakse osakonda lahkamisele ka haigusesse surnud inimesi, kelle puhul on õhku jäänud kahtlus ega tegu või siiski olla traumaga. "Suur osa meie tööst on kontroll: kas ikkagi inimene suri sellisel viisil, nagu arvatakse?" tõdeb ekspert.

Lahang lahti lõikamata

Kohtuekspertiisi instituudi peamaja nullkorrusel on üks ühekohaline ja kolm kahekohalist lahangusaali ning neli külmkambrit, mis mahutavad ligi 30 surnukeha. Ruumid paiknevad maaga samal tasapinnal, et surnuid oleks lihtne majja sisse ja välja sõidutada. Kõik surnud Sünne Remmeri sõnul lahangusaali ei jõuagi, sest ekspertide tööd hõlbustavad samal korrusel sisse seatud kompuutertomograaf ja magnetresonantstomograaf.

"Eestis on meil kohtumeditsiini tehnoloogia päris heal järjel. Alustasime surnute radioloogiaga 2010. aastal ja viimastel aastatel õnnestus meil kogu masinaparki uuendada," osutab ekspert. Kompuutertomograaf (KT) näitab paremini surnu luid, magnetresonantstomograaf (MRT) seevastu just pehmete kudede vigastusi, näiteks verevalumeid ja siseelundite vigastusi.

Kui surnukeha uuritaksegi üksnes radioloogilise masinaga, saab rääkida digilahangust. "Osadel juhtudel digilahangust täiesti piisab," ütleb Remmer. Alates 2023. aasta septembrist jõustus seadusemuudatus, mis lubab teha lahangut teatud juhtudel surnukeha lahti lõikamata. Esialgu on täielikud digilahangud EKEI-s siiski veel katsetusjärgus: eksperdid saavad harjutada ja politsei harjuda. "Negatiivset tagasisidet pole me politseilt saanud," märgib Remmer.

Kokkuleppel politseiga tehakse üksnes digilahang praegu ainult väga suurte traumadega juhtumite korral. Sellised on näiteks rongiõnnetused või kõrgelt kukkumised, kus inimese vigastused on silmanähtavad. "Digiuuringutega näeb kõik olulised sisemised vigastused ära, aga mõnda detaili väga hästi ei näe. Seepärast valimegi juhud, kus need detailid pole olulised," selgitab ekspert. Samuti näitab masin tema sõnul vigastusi paremini kui haigusi. "Kui arvame, et surma põhjus on haigus, teeme praegu veel ikkagi täislahangu," lisab ta.

Nii nagu inimestele süstitakse radioloogilisel uuringul kontrastainet, tuleb seda vahel manustada ka laipadele. Remmeri sõnul tulevad just veresoonte ja siseelundite vigastused kontrastainega palju paremini esile. "Kuna surnul vereringet ei ole, kontrastaine niisama mööda keha edasi ei lähe. Selleks on vaja pumpa," kirjeldab ta. 

Kuna spetsiaalselt surnule kontrastaine manustamiseks mõeldud pumbad on kallid, otsis osakond soodsamat alternatiivi. "Kolleeg Andreas-Christian Hade ehitas meile ise akvaariumipumbast ja pudelist sellise süsteemi," tutvustab ekspert. Pump ühendatakse jämedate kanüülidega surnukeha suure veeni ja suure arteriga. Remmeri sõnul on osakond katsetanud tavaliste kanüülide kõrval ka 3D-prinditud erikanüüle. "Pumpame kontrastaine sisse ja pilt läheb kohe paremaks," osutab ta.

Lahkamise juures pole tänapäeval võimatu aga isegi kaugtöö. Teatud juhtudel võetakse laibalt väike koeproov. See asetatakse preparaadina klaasile, et ekspert saaks seda mikroskoobi all vaadata ja vigastuse aega määrata. "Nüüd on meil võimalik teha ka digihistoloogiat. Skaneerime need klaasid arvutisse ja saame neid mikroskoobi asemel vaadata arvutiekraanilt kasvõi kodus," seletab ta.

Millal oli surmahetk?

Kohtumeditsiinis on kõige suuremat peamurdmist pakkuv teema Sünne Remmeri sõnul surmaaja määramine. Praegu tehakse seda koolnukangestuse astet hinnates ja laiba kehatemperatuuri põhjal ehk surnut kraadides. "Need meetodid ei anna aga täit kindlust, sest paljud ümbritseva keskkonna tegurid mõjutavad tulemust," nendib ekspert. Sestap käib nende osakonnas kaks uurimisprojekti uute määramisviiside leidmiseks.

Ühes projektis võetakse surnult silma seest klaaskehavedelikku. Sealt määratakse kahe aine, kaaliumi ja hüpoksantiini sisaldused. Edasi sisestab ekspert need andmed matemaatilisse mudelisse, mis arvutab välja umbkaudse surmaaja. Remmeri sõnul ei pruugi ühe riigi mudelivalem aga teises hästi toimida. "Näeme, et valem, mida me ise välja töötame, on meie surnutel natuke parem kui need valemid, mida kirjanduses pakutakse," võrdleb ta.

Teine projekt kasutab olemasoleval MRT-masinal spektroskoopia-nimelist lisafunktsiooni. Remmeri sõnul suudab masin määrata inimese peaajus leiduvaid ainevahetuse saadusi ja esitada neid spektrina. "See spekter on erinev olenevalt sellest, kas inimene on värskelt surnud või juba mõnda aega surnud olnud," selgitab ta. Projekti käigus võrdlevad eksperdid erineval ajal surnud inimeste spektreid ja otsivad neist seost surma ajaga.

Ideaalis võiks Remmeri sõnul tulevikus kasutusel olla mitme meetodi kombinatsioon. "See olekski matemaatiline mudel, kuhu sisestad silmavedelikust võetud markerid, aju ainevahetuse spektri ja näiteks kehatemperatuuri tulemuse. Mudel annab siis vastuse, mis on kõige tõenäolisem surma ajavahemik," arutleb ekspert.

Kriisiks valmistumine käib

Kohtuarstlikke lahanguid tehakse Eestis aasta-aastalt üha vähem. "Praegu tehakse neid Eestis aastas umbes 1400–1500, mis on suhteliselt väike arv," osutab Sünne Remmer. Põhja-Eesti kohtuarstlikus osakonnas tehakse ühes kuus keskmiselt 50 lahangut, kuid eksperdi sõnul varieerub see arv väga palju. "Ilusate ilmadega on inimesed aktiivsemad ja väljas juhtub igasugu spordiõnnetusi. Pühade ajal tuleb jälle rohkem enesetappe. Kui turule tuleb uus narkootikum, näeme kohe rohkem narkosurmasid," võrdleb ta.

Noore inimese vigastusteta narkosurm ongi kõige kiirem lahang, milleks kulub kokku umbes tund aega. Seevastu ränga liiklusõnnetuse või tapmise rohkete vigastustega ohvri lahanguks võib kuluda mitu tundi. "Füüsilise lahangu ettevalmistav osa, kus surnukeha fotografeeritakse, pestakse ja lahti lõigatakse, võtab juba ise umbes pool tundi," kirjeldab Remmer. Kui surnukehalt tuleb võtta lahangu käigus näiteks vere- või uriiniproov, peab aega varuma sellekski. Uuringu järel tuleb keha uuesti kokku õmmelda, et surnu matusebüroole edasi anda.

Uuendusena on lahkamissaali iga laua kohale paigaldatud mikrofon. Lahangu ajal käivitab ekspert arvutis salvestusprogrammi ja räägib jooksvalt kõik vigastus- ja haigusleiud linti. "Praegu kirjutame salvestisi veel käsitsi ümber, aga varsti võtame kasutusse kõnet tekstiks muutva automaattranskriptsiooni. Lahkaja peab hea diktsiooniga rääkima," muigab Remmer. 

Uusi digivõimalusi kasutab ekspert ka lahangu eel ja järel, mil Remmeri sõnul võib suur abi olla patsiendiportaalist. Kui juhtumi uurimine seda nõuab, on EKEI eksperdil õigus tutvuda surnud inimese varasemate terviseandmetega. "Näiteks jääb mul kahtlus, kas mingi vigastus on värskelt tekitatud peksmise käigus või oli see juba enne olemas. Saan siis vaadata, kas inimene on käinud mõnel uuringul ja kas seal oli seda vigastust näha või ei," seletab Remmer.

Veel ühe uue suunana arendab kohtumeditsiini osakond valmidust tulla toime masskannatanute ja -hukkunutega olukordades, näiteks sõja või looduskatastroofi korral. "Oleme osalenud ning ise korraldanud mitu koolitust ja õppust, nende hulgas üks suurõppus – Crevex 2023. Kui palju tundmatuid surnuid tuleb korraga, on meie roll tagada, et nad kõik saaksid korrektselt tuvastatud," kirjeldab ekspert.

Sel juhul plaanib EKEI kõik surnud kiirkorras kompuutertomograafist läbi lasta, et iga hukkunu kohta jääks alles kirjeldav fail, mida saaks hiljem põhjalikumalt uurida. "Meil õnneks ei ole siin head praktilist kogemust, aga kindlasti oleme juba üht-teist ette valmistanud," sõnab Remmer.