Keskkonnaagentuuri zooloog ja pisiimetajate uurija Uudo Timm ütles Vikerraadio saates "Ökoskoop", et pisiimetajate arvukus kõigub looduses pidevalt. "Tänavu on pisiimetajatel üle keskmise, pigem kõrge arvukuse aasta. Eriti hea hästi läheb kaelus- ja leethiirtel ning keskmisest paremini ka niidu-uruhiirtel," sõnas Timm.

Teadlane tõi looduslikust lainetusest lihtsa näite: kui hiirlaste ja hamsterlaste arvukus on kõrge, läheb hästi ka nendest toituvatel kiskjatel, kelle arvukus hakkab samuti tõusma. "Kui kiskjate ja röövlindude arvukus kasvab, hakkab see pisiimetajate arvukust jällegi alla suruma," lisas Timm.

Valemis on teisigi muutujaid. "Kui arvukus on kõrge, on ka kokkupuuted loomade vahel sagedased ning haigustel lihtsam levida. Lisaks vajab iga loom turvatundeks vaba ruumi. Kui keegi teine pidevalt kõrval toimetab, hakkab stressitase tõusma ja see omakorda vähendab viljakust," märkis zooloog.

Teisisõnu hakkab kõrge arvukuse korral terve hulk erinevaid tegureid viljakust alla tooma ja sigimist vähendama. "Kui arvukus langeb, aga kiskjaid on endiselt palju, suruvad nad populatsiooni veelgi intensiivsemalt alla. Nii läheb arvukus küllaltki madalaks," sõnas Tim.

Kui hiirlasi ja teisi pisiimetajaid on aga nii vähe, et nende tabamine võtab rohkem vaeva, kui sellest tulu saab, lähevad kiskjad Timmi sõnul teiste toiduallikate peale üle. Niimoodi hakkab näriliste arvukus taaskord tasapisi jälle kasvama.

"See on normaalne looduse rütm. Kui võtame pisiimetajate arvukuse kõikumise Eestis, siis kusagil iga nelja-viie aasta tagant on kõrgseis, mis siis jälle alla läheb ja uuesti tõuseb," kirjeldas Timm.

Erinevad liigid otsivad majas erinevat kohta

Erinevad hiirlased suudavad Uudo Timmi sõnul näiteks mõne talu kõrvalhoonetes edukalt koos elada, sest eelistavad elupaikadena lihtsalt erinevaid tingimusi.

"Rändrott toimetab valdavalt keldrites, maapinnal ja kaevab rohkem urge, aga kodurott tahab ronida pööningutele. Kui Euroopas lõunapoole minna, kus rändrott ka looduses elab, siis sageli on nad veekogude kallastel ehk elupaigaeelistused on erinevad," täheldas loomauurija.

Üks peamisi külmal ajal hoonetesse trügijaid on Timmi sõnul kaelushiir. "Hoones on hea – katus peal, vihma ei saja ning pesa jääb kuivaks. Tema puhul mängib olulist rolli ka see, et mida pikem saba, seda parem ronija. Lühikese sabaga hamsterlased üldiselt ei roni eriti, aga hiirlased jällegi ronivad, eeskätt just kaelushiir," sõnas zooloog.

Kaelushiir on Timmi sõnul koguni nii hea ronija, et nad pesitsevad ja koguvad endale talvevarusid lindude pesakastidesse. Niisamuti tuleb ta majadesse ja hoonetesse. "Kui näete, et kuhugi on kogutud üsna suures koguses mingisuguseid herneid, ube või pähkleid, siis on suure tõenäosusega tegemist kaelushiire toidulaoga," märkis Timm.

Kaelushiired võivad zooloogi sõnul tassida ühe ööga isiklikku toidulattu toitu isegi mitme kilo jagu. Kui näiteks kusagil vähekasutatud töötoas on sahtlid, võivad nad ladustada toitu sinnagi. "Järgmisel ööl võivad nad juba kõik selle ära viia. Ilmselt on neil ikkagi tunne, et äkki keegi tuleb ja varastab ära. Igaks juhuks viin teise kohta," arutles loomauurija.

Kui hiired tegutsevad enamasti paarikaupa, siis rotid elavad Timmi sõnul koos suuremates sugukondades. "Kaelushiirtel lähevad noored talveks juba omaette elama ja leiavad võib-olla ka kaaslase, kellega siis järgmisel aastal edasi elada," sõnas ta.

"Rotid tegutsevad pigem kambas ja seal on mitmed perekonnad koos. Ühes pesakonnas võib Eestis tüüpilisi närilisi kuus kuni kaheksa poega. Rottidel aga pigem kümme ja rekordid on seal kahekümne lähedal. Samas kümme on küllaltki tavaline," lisas Timm.

Lõks või mürk?

Näriliste tõrjel soovitab Uudo Timm kasutada pigem lõkse kui mürke, sest mürgid kipuvad ringlusesse minema. "Reklaamitakse küll, et need mõjutavad ainult närilisi, aga tegelikult liiguvad need mürgid ikkagi toiduahelas edasi," nentis ta.

Zooloogi sõnul pole harvad juhtumid, kus mürki tarbinud närilist söönud kassil või koeral tekivad terviseprobleemid. "Vaadates tänapäeva tõukoerte õrna tervist, pole seal ka midagi imestada, kui mõni taoline kõrvalekalle võib saatuslikuks saada," tõi ta välja.

Samuti soovitas ta hiiri tõrjuda kodukasside abil, olgugi, et kodukassile, kes pole hiirt ega rotti kunagi näinud, võib esimene kokkupuude šokeeriv olla. Kassipidamise rusikareegel on see, et emased kassid on isastest märksa osavamad hiirepüüdjad, toonitas Timm.

"See on emastele bioloogiliselt oluline oskus. Kaua sa ikka poegi imetada jõuad, lõpuks tuleb nad lihatoidule ümber õpetada. Siis nad käivadki ja otsivad ning õpetavad poegi ka jahti pidama," sõnas ta.

Hiiri tasuks üldiselt püüda, sest Timmi sõnul võivad nad kanda küllaltki ebameeldivaid haigusi, mis ka inimesi nakatavad. "Näiteks kannab meie leethiir hantaviirusi – puumala ja saaremaa tüvesid. Kui halvasti läheb, võib see viirus neerude tegevuse välja lülitada. Eestis on esinenud juhtumeid, kus inimene on hiirelt hantaviiruse saanud," hoiatas teadlane.

Kui kodus on näiteks õunu ja näha on, et hiired nendega maiustavad või on nendest üle kõndinud, soovitab Timm kindlasti puuviljad enne söömist ära pesta. Sama kehtib ka aias õunapuu alt korjatud õunte kohta. "Rahustuseks võib siiski öelda, et 75–80 protsenti inimestest võivad selle viiruse läbi põdeda ilma igasuguste sümptomiteta. Kui oled juba korra läbi põdenud, siis tekib ka eluaegne immuunsus," võttis ta kokku.