RMK ebapärlikarpide spetsialist Katrin Kaldma rääkis "Terevisioonis", et kuriteo mõjul ebapärlikarp Soomest ei kao, sest neid on juba ainuüksi kõnealuses jões väga palju. "Mis aga juhtus, oli see, et hävis päris pikk lõik ürgset loodusmaastikku ja hukka sai palju isendeid," ütles ta.

Küll oli Soome õnnetus erand, sest erinevalt enamikest teistest jõgedest said ebapärlikarbid iseseisvalt hakkama. "Mõju oli väga suur, aga õnneks on seal suur populatsioon. Jõe taastumine on võimalik, aga see võtab väga kaua aega. Kui midagi positiivset sellest kaasa võtta, siis see juhtus piirkonnas, kus on maailma parim teadmine, kuidas olukorraga hakkama saada," lausus ta.

Eestis ainus ebapärlikarbi asurkond elab Pärlijões ehk Pudisoo jões, mis asub Harju maakonnas. Kaldma rääkis, et Eestis on vee-elustik Soomega sarnaste juhtumite eest rangemalt kaitstud. Seadustes on kirjas, et sõidukitega ei tohi vette sõita ega sellele väga lähedale minna.

Paraku kahetsusväärseid juhtumeid ikka tuleb ette. "Mitte sellepärast, et meil on halvad seadused, vastupidi – nendega on hästi ja menetlusringid on ka väga paigas. Mis juhtub, on see, et üksikinimene ei taju, mida ta teeb ja võtab omale vastutuse lõigus, milles tal ei ole pädevust," selgitas Kaldma, kuidas kahetsusväärsed juhtumid juhtuvad.

Veealust maailma ja ebapärlikarpide elu on võimalik jälgida looduskaamera abil. "Kaamera näitab neid haruldasi elukaid oma loomulikus keskkonnas," sõnas Kaldma.

Ebapärlikarbid on vanapärane liik, kes on Kaldma sõnul olnud sada miljonit aastat samasugused. "Meie arusaam oli, et looduskaamerast nähtuv elu on pigem staatiline ja seal midagi ei toimu. Kui aga kaamera sisse lülitasime, nägime, et seal on väga äge elu," rääkis ta.  

Eesti ebapärlikarpidel väga hästi ei lähe. Ideaalis võiksid nad elada selges ja puhtas vees. Põhiprobleem on Kaldma sõnul see, et jõgedes on palju liikuvat ja lahtist setet. "Meil on hästi palju kraavitatud maastiku. Kraavitatusega koos liigub lahtine pinnas veekogudesse ja kraavitatus viib maastikult vett ära. Seal pole ka ühtlast veevoogu, eriti madalvee perioodil," tõdes ekspert.

Liiv, mis võiks või peaks liikuma suudme poole, ei liigu ära ja jääb hõljuma. Kõik tulvad ja vihmad toovad selle taas üles. "Ebapärlikarbi jaoks on see põhiprobleem – see on seotud tema eluringi või -tsükliga, kus tema noorjärgud kasutavad aktiivselt põhjakihti, mis on jões. Sinna peab pääsema söök ja hapnik ning olema elus. Paraku meie jões ta väga elus ei ole, mistõttu noorjärgud kipuvad hukkuma ja järelkasvu ei ole," rääkis Kaldma.