Nüüd on teadlased lähemalt uurinud Mehhikost leitud Ptychodus'te fossiile ja saanud paremini teada, millised need kalad välja nägid ja ehk ka mida sõid.

Fossiilid pärinevad ühest Kirde-Mehhiko kivimurrust ja on päevavalgele tulnud viimase kümmekonna aasta jooksul.

Ptychodus'te fossiile on ennegi leitud, alates juba 19. sajandist, aga et tegu on kõhrkaladega ja kõhr ei mineraalistu nii hästi kui luu, siis ei ole tervikpilti saada olnud kerge. Leitud oli seni peamiselt vaid hambaid.

Nii ongi olnud pisut segane, milline oli täpselt nende suurte kalade kehaehitus ja kuidas nad sobituvad evolutsioonipuule.

Nüüd uuritud Mehhiko fossiilid on aga õnneks läbi aastamiljonite säilinud erakordselt hästi, eriti üks umbes 93 miljoni aasta vanune fossiil, millel on alles terviklik skelett, suurem osa hambaid ja isegi lihaste jälgi. Selgelt on aimata koguni ta keha kui terviku piirjooni.

Romain Vullo Prantsusmaalt Rennes'i Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes, et Ptychodus'ed kuulusid heeringahailaste sugukonda, nii nagu tänapäevalgi elav ja mõnikord Läänemerregi eksiv heeringahai ise, samuti tänapäeva maailma kõige ohtlikum hai mõrtsukhai, aga ka üks kõigi aegade suuremaid ja võimsamaid merekiskjaid üldse, megalodon, kes võis kasvada lausa paarikümne meetri pikkuseks ja elutses alles mõni miljon aastat tagasi.

Teadlased väidavad Ptychodus'e kehakuju, suuruse ja uimede asetuse põhjal, et see kala oli kiire ujuja.

Tema hiigelsuured lamedad hambad annavad, nagu juba varemgi oletatud, tunnistust sellest, et ta tarvitas toiduks kaitsekilbi või -koorikuga kaetud loomi, tõenäoliselt kilpkonni ja ammoniite.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.