Ülereguleeritud linnaruum võib vaigistada rahvusvähemuste hääled

Tänapäeval räägitakse linna helimaastiku juures eeskätt mürast, mille tase on Euroopa Liidus selgelt reguleeritud. Reguleerimistuhinas on Lääne-Euroopa ja Ameerika linnades siin-seal põlu alla sattunud ka tänavaturud. Eesti teadlane osutab, et näiteks ajaloolisi turuplatse iseloomustanud valjuhäälne kauba välja hüüdmine on teatud ühiskonnarühmadele praegugi oluline osa ühiskonnaelust.
Hispaanias Pompeu Fabra Ülikoolis järeldoktorantuuri tegev linnauurija Maria Lindmäe ütleb, et tema jaoks on helimaastik metafoor linnade avatusest, mitmekesisusest ja kaasavusest. "Mida mitmekesisem on helimaastik, seda rohkem me lubame osa võtta igapäevasest elust nendel erinevatel rahvustel, kes tahes-tahtmata moodustavad Euroopa suurlinnades järjest enam suure osa rahvastikust," selgitab ta.
Kitsamalt on Lindmäe uurinud linnade helimaastikke vabaõhuturgude põhjal. Ta on vaadelnud selleks oma praeguses kodulinnas Barcelonas suuremaid tänavaturge. Eraldi artikli on ta pühendanud aga Barcelona lähistel asuvale tugeva turutraditsiooniga Vici väikelinnale: "Turgu peetakse seal teisipäeviti ja laupäeviti. Sealt saigi minu huvi alguse: vaadeldes ja ise kogedes seal väga elavat ning mitmekesist heliatmosfääri."
Linnade heliatmosfäärist kõneles Lindmäe ka oma hiljutises konverentsiettekandes. Täpsemalt kirjeldas ta regulatsioonide mõju tänavaturgudel kaubitsevatele müüjatele. Tihti moodustavad neist suure osa sisserändajad või kohalikud vähemuslikud rahvusgrupid: näiteks gitanod ehk Hispaania romad, kelle jaoks kuulub turukultuuri juurde, et kaupa reklaamitakse hõigete, plaksutamise, muusika või valjuhääldiga. "Nägin, et turupäeva määrused keelavad sellist avaliku hõikamist. Sellest tulenevalt olen julgenud väljendada, et niisugustel määrustel on kaudne diskrimineeriv mõju rahvusvähemuste vastu, kes on juba ühiskonnas marginaliseeritud," märgib ta.

Igaüks on helilooja
Helimaastiku mõiste populariseerimisele aitas kaasa Kanada muusikapedagoogi Richard Murray Schaferi 1977. aastal välja antud raamat "Soundscape. Tuning of the World" ning tema aktiivne roll maailma helimastike kaardistamisel ja lahtimõtestamisel. Maria Lindmäe sõnul kõneleb mõiste inimtunnetusest: kuidas inimesed tunnetavad akustiliselt end ümbritsevat ruumi. "Schafer toonitas alati, et meie ise oleme helimaastike heliloojad. Ruumi sisenemise hetkest peale oleme alati sellest osa ja tekitame helisid juurde," sedastab ta.
Tänapäevast helimaastikku mõjutab terve rida tegureid. Esiteks loeb asula rahvaarv ja asustustihedus. "On suur vahe, kas me räägime Vääna-Jõesuust või Barcelona kesklinnast," piltlikkustab teadur. Samuti oleneb, mis tüüpi, mis kvaliteediga ja kui vanad on hooned linnas. Linnakeskustes loevad erinevad transpordivormid, isiklike autode hulk ja neile mõeldud taristu, eesotsas teekattega.
Mõne helimaastiku osaga on probleeme rohkem. Näiteks võib kohalike elukvaliteedile olla terav mõju linna sisse planeeritud lennujaamal või lasketiirul. Lindmäe sõnul võib kohalikku elanikku pahandada ka ööelu: "Kas see on linnasüdames või suunatud mõne linna näitel rohkem tööstusaladele, et see ei oleks häiriv?"
Tema enda uuringutesse puutub kõige enam helimaastiku kultuuriline ja kliimamõõde. "Kliimast oleneb, kui palju saame aega veeta linnaruumis õues, tänavatel ja parkides. See mõjutab omakorda, kuidas me omavahel sotsialiseerume üleüldiselt," selgitab ta. Kultuuritaustast sõltub aga see, kui elaval moel inimesed linnaruumis omavahel suhtlevad.
Näiteks täheldas ta Vici linna turul, et sealset heliatmosfääri iseloomustavad plaksutamine, muusika ja valjuhäälne naljatamine. "Hakkasin uurima, kuidas see toimib ja märkasin, et elavat hõikamist praktiseerivad rohkem Hispaania romadest või Aasiast sisse rännanud turumüüjad," toob Lindmäe välja. Sestap on vali turukauplemine muutunud tema sõnul kultuuriliseks nišiks, millega tegelevad enamasti kindlad ühiskonnarühmad.

Romantilisest spontaansusest on asi kaugel
Pea kõiki heliatmosfääri tegureid reguleerivad Euroopa Liidus (EL) omad määrused. Aastal 1999 sätestas Maailma Terviseorganisatsioon, et näiteks koolis või haiglas ei tohiks müratase ületada 65 detsibelli. EL võttis 2002. aastal vastu oma müradirektiivi, mis kohustab kõiki liikmesriike andma iga viie aasta tagant välja mürakaarte vähemalt 100 000 elanikuga linnade kohta.
"Lisaks on Eestis 2016. aastast atmosfääriõhu kaitse seadus, mis sätestab omakorda, millised müratasemed erinevatel aladel võivad olla," jätkab Lindmäe. Seaduse alt jäävad siiski välja olmemüra ehk koduseinte vahel toimuv ning meelelahutusüritustest ja kaitsetegevusest tekkiv müra. Teisisõnu ei reguleeri seadus Lindmäe sõnul näiteks Nursipalu harjutusväljakuga seotud mürataset.
Riiklike regulatsioonide kõrval on omi eeskirju kehtestanud linnad. Näiteks kehtib Tallinnaski tänavamuusika mängimise määrus, kus muusik peab eelnevalt tõendama oma mänguoskust ja kirjeldama repertuaari. "Kuigi tänavamuusika võib tunduda romantiliselt spontaanne, on eriti suurlinnades kogu tänaval toimuv loominguline tegevus tihti väga kindlalt ära korraldatud," avab järeldoktor.

Uurimishuvist tõukuvalt on ta ise keskendunud rohkem tänavaturge reguleerivatele määrustele. Eestis pigem harv nähtus on Lindmäe sõnul olnud ajalooliselt heliderohke tegevus ja lõunapoolkeral tänini paljude kultuuride lahutamatu osa.
"Erinevatest müravastastest kampaaniatest tulenevalt on aga aastate vältel välja töötatud määrused, mis keelavad näiteks turumüüjatel oma tooteid välja hõigata, megafoni kasutada, plaksutada või tähelepanu püüdmiseks muusikat lasta. Seda olenemata sellest, et turuplatsid on teistest müügikohtadest – nagu näiteks standardsed toiduketid – alati eristunud just oma sotsiaalse ja sensoorse rikkalikkuse poolest," kirjeldab ta.
Nagu öeldud, iseloomustab elavaloomuline kauplemine pigem romasid ja Aasia päritolu inimesi. Järeldoktori sõnul moodustavad viimased koos teiste sisserändajatega Vici linna elanikest vähemalt kolmandiku. "Kuna keelud on suunatud väga konkreetsete ühiskonnarühmade vastu, vaigistavad need nende inimeste kultuuri avalikus ruumis," osutab ta. Keda pole avalikus ruumis kuulda, pole avalikus elus Lindmäe hinnangul ka näha: "Minu hinnangul on nende turule lubamine ainus viis tagada, et nad on kaasatud siia ühiskonda."

Nimelt on just lihtsatel turgudel juba ajalooliselt olnud ühiskonda siduv roll. "Turumüüja töö on tihtipeale olnud esimene aste ühiskonda sisenemiseks inimestele, kes ei oska kohalikku keelt või kellel pole olnud algkapitali, et ettevõtet rajada," põhjendab Lindmäe. Lihtsad, odavamaid tooteid pakkuvad riidemüügi letid võivad olulised olla näiteks islami taustaga naistele, kes ei pruugi väga sageli kodust väljuda: "Turupäev on hetk, kus nad saavad oma sõbrannadega kokku ja lähevad turule, kus nad saavad endale mingeid kindlaid tooteid soetada. Turul on selles suhtes hästi oluline funktsioon: sotsiaalelu elavdada ja kõigile kättesaadavaks teha."
Linnauurijana kutsub Lindmäe oma tähelepanekute põhjal poliitikakujundajaid üles looma uusi määruseid ja planeeringuid võimalikult kaasavalt. "Ideaalis võiks avaliku ruumi heliatmosfäär olla demokraatlik. Otsustada võiksid saada kõik linnaelanikud, mis iganes määral on see võimalik," sõnab ta. Edaspidi soovib ta ise pöörata suuremat tähelepanu just linnade helireostusele: "Õhusaaste mõjust me teame rohkem, kuid meie kodus või töökeskkonnas võib ka olla erinevaid müraallikaid, mis pikas plaanis võivad tekitada näiteks stressi, veresoonkonna haigusi ja insulti."
Maria Lindmäe pidas ettekande "Helilise atmosfääri muutused Euroopa avalikus ruumis" 10. aprillil Tallinna Ülikoolis peetud 1. Eesti humanitaarteadlaste aastakonverentsil.