Tehisaru tõotab asendada kriitilise mõtlemise helge tulevikunägemusega
Kriitiline mõtlemine on sedavõrd energiakulukas ja kohati ebamugavust tekitav, et poleks imekspandav, kui otsuste tegemise sirgjooneliselt tehisaru hoolde usaldades hakkab see kostitama meid vaid piltidega meeldivast tulevikust, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Meie aju eeliseks peetakse õppimisele rajanevat võimet ennustada ümbritsevas maailmas järgmisest söögikorrast kaugemale ja süsteemsemalt. Kuis umbes 1,3–1,4 kilogrammi organ tarbib viiendiku kuni veerandi kehasse jõudnud hapnikust ja glükoosist, on selle ülalpidamine kehale väga kallis. Seda juhul kui kulusid ei õigustaks ettenägelikkusest saadav kasu.
Aju peamine ülesanne on aidata suurendada tegevuste tulemuslikkust ja vähendada kulukaid vigu. Vead on paratamatud ja neist pigistatakse välja saadav kasu õppides ja täpsustades olemasolevat maailmapilti. Tuleviku ennustamine põhineb mälus oleva võrdlusele jooksval hetkel kogetuga. Ajalugu domineerib tuleviku üle, kuigi ülejäänud elu kulgeb tulevikus.
Sünnivad käärid, mida erinevad aju omanikud lahendavad igaüks omamoodi. Mõned ei soovi õppida ja teevad kõik, et elada näilises ajaloos. Nad usuvad vabasse tahtesse ega märka või ei õpi, miks nad sellist elu eelistavad. Nad ei adu, et uue teabega kohtumise vastumeelsus on aju omadus, mitte nende valik.
Midagi esimest korda kogedes teeb aju suhteliselt palju tööd. Püüdes uut arusaadavaks teha, kontrollitakse uue kogemuse elemente mälus talletatuga ja moodustatakse vajadusel uusi seoseid. Midagi teist korda kogedes on ülesanne ajule juba palju lihtsam. Mis peamine, kokku hoitakse ka kallist energiat.
Mida rohkem me sama teabega kokku puutume, seda ilmsemalt talletub see meie pikaajalisse mällu. See omakorda suurendab selle tajutavat tõepärasust. Seejuures ei mäleta aju alati teabe allikat ega vormi, eriti pikema aja jooksul, kuid tallel on sõnumi sisu. Selle kordumine tugevdab sisu hoidvat mälu, olles eraldatud selle allikast ja allika usutavusest, muutes samas teabe näiliselt tõesemaks.
Miks näiliselt? Otseloomulikult seetõttu, et teabe õigsuse hindamine nõuab järgmist vaimset pingutust. Samas kui aju eelistab igal võimalusel neidsamu ressursse säästa. Nähtusel on isegi nimetus – kognitiivne laiskus. Infot korrates võib kognitiivne laiskus vähendada selle täpsustamiseks vajalikku pingutust, pannes aluse kriitikavabamale mõtlemisele. Lisades veel ühe iseseisva põhjuse, miks kasvab tõenäosus, et inimene peab korduvat sõnumit tõenäolisemalt tõeseks, isegi kui see seda pole.
Uute aju uurimise meetoditega on lisaks leitud, et tuttavlikkus suurendab aktiivsust ajupiirkondades, mis on seotud mugavuse ja preemiaga, vähendades samal ajal aktiivsust kohtades, mis on seotud kriitiliste hinnangute ja negatiivsete emotsioonidega.
Taolist valivat aktiivsusmustrit peavad teadlased põhjuseks, miks kaldutakse pidama korduvaid väiteid tõeseks, isegi kui tegelikkus on teistsugune. Seda püüab ka tegelikkus signaliseerida. Kuna aga aju leiab, et tuttav teave on rahuldustpakkuvam ja kognitiivselt vähem nõudlik, talletub uus kogemus eelistatud teadmisena. Nähtust tuntakse illusoorse tõe efektina.
Sotsiaalmeediast korduvalt sarnase erutava sisuga teadaandeid lugedes ning selle ajal hingeldades ja magusat süües, võibki muutuda valitud ekslike teadmiste kandjaks, mõnes sõnastuses lolliks. Reklaamitööstuse neuroturunduse valdkond on nähtusest teadlik. Tänu sellele maksab illusioone kujundav reklaamivoog kinni enamuse kaasaegse inimese meediatarbimisest.
Valitud teabega aju töötlemise tulemusena valivad ajude omanikud endid esindama huvitavaid poliitikuid, peavad liiga keerulist teadust konspiratsiooniks ja on krooniliselt vihased, kohtudes pidevalt tegelikkusega, mis pole see, mida nad oma peas omavad.
Antud olukorras võib tehisajule tekkida soodne kasvuvõimalus, pakkudes inimesest olukorrale kohasemaid ennustusi. Olgu meenutuseks kümmekonna aasta tagune juhtum, milles suure kaubandusketi ennustav analüütika tuvastas ostuharjumuste põhjal teismelise tüdruku raseduse ja hakkas saatma kodusele aadressile beebitarvete kuponge. Sellega põhjustas programm koduse skandaali. Üksikhooldajast isa pidas lapsele suunatud vihjeid solvavaks ja ründas kaubanduskeskust huupi valitud reklaamidega vaimse stressi põhjustamises. Natuke hiljem selgus, et reklaam oli tegelikult põhjendatud.
Värskema näite pakub juhtum eelmisest aastast, milles nutika algoritmi asemel püüdis tulevikku ennustada inimene. Ühe USA Connecticuti osariigi naisterahva postkasti hakkas ootamatult saabuma surnu kremeerimise teenuseid tutvustavaid materjale. Laiemale avalikkusele teadmata oli naine lõpetanud just keemiaravikuuri. Postkast muutus talle hirmuallikaks ja juhtum jõudis kohtusse. Uurimise käigus selgus, et reklaamivoo taga polnud tehisintellekt, vaid reklaamiagentuuris töötava inimese ajus sündinud morbiidne idee.
TI areng ja selle kasutamine tervishoius, finantsteenustes ja muudes sektorites kajastab selle kui ennustaja potentsiaali. Geneetiliste, elustiili ja keskkonnaandmete põhjal oodatakse sellelt erinevaid ennustusi inimese seisundile, sealhulgas teatud haiguste ja ka surmariskile. Kokkuvõtlikult sunnib see mõtlema keerulistele eetilistele väljakutsetele.
Paraku võib juhtuda, et me ei viitsi selle tegeleda ja loovutame selle tervikuna TI-le. See omakorda püüab olla inimestele meeltmööda ja räägib neile korduvalt jutustusi ilusast tulevikust.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"