Papagoil korraldab aju häälitsemist hoopis teistmoodi kui laululinnul
Laululinnud oskavad ilusti laulda, aga papagoid oskavad ka näiteks inimkeele sõnu ütlema õppida.
Nüüd on Ameerika teadlased avastanud, et laululindude ja papagoide häälitsustegevust korraldavad ajumehhanismid erinevad teineteisest päris põhjalikult.
Evolutsiooniloos on papagoiliste selts ja värvuliste seltsi kuuluv laululindude ehk laululiste alamselts lahknenud umbes 50 miljonit aastat tagasi.
Paljud laululinnud, nagu näiteks sebra-amadiinid, keda on neist kõige rohkem uuritud, õpivad noores eas teisi linde jäljendades oma laulu selgeks ja edaspidi nende laul palju ei muutu.
Papagoid aga õpivad pidevalt uusi häälitsusi ja suudavad juba selgeks õpitud häälitsusi ka paindlikult varieerida. Selliste oskuste poolest sarnanevad papagoid juba meie, inimestegagi, kes me võime õppida uusi sõnu ja neid siis sujuvalt varem õpitutega kombineerida.
Mõlemal linnurühmal, nii papagoidel kui ka laululindudel on eesajust leitud neuronistruktuur, mis häälitsuste õppimise ja kuuldavale toomisega tegeleb.
Mõlemal neist on neis struktuurides olemas niiöelda eesmine ja tagumine närvirada. Nende näriviradade funktsioone on laululindudel palju uuritud, kuid papagoidel märksa vähem.
Zhilei Zhao Ameerika Ühendriikidest Cornelli Ülikoolist ja ta kolleegid vaatasid nüüd, mis juhtub, kui papagoil üks või teine neist närviteedest ajutiselt sulgeda.
Selgus, et erinevalt laululindudest, kes suudavad laulmist jätkata ka siis, kui üks kahest närvirajast on suletud, on papagoidel vaja, et mõlemad rajad oleksid töös. Juba ühe raja sulgemisel jääb papagoi täiesti vait.
Katse näitas, et just eesmist närvirada oli papagoidel vaja selleks, et tuua kuuldavale õpitud häälitsusi.
Zhao ja kaasautorid kirjutavad järeldusena ajakirjas Current Biology, et häälitsusstruktuuride funktsioon on papagoide ja laululindude ajus ajapikku teineteisest väga erinevaks kujunenud, ehkki struktuurid näevad anatoomiliselt ühesugused välja.
Ehk teisisõnu, selleks, et suuta pidevalt uusi häälitsusi õppida ja õpitud häälitsusi paindlikult esitada - nii nagu inimesed -, on papagoidel vaja läinud välja kujundada hoopis teistmoodi toimiv ajumehhanism.
Zhao ja ta kolleegide uuringust võib olla kasu ka inimkõne evolutsiooniliste aluste mõistmisel.
