Tehnoloogilise võidukäigu monumentaalne käilakuju Thomas A. Edison oli kindel, et "Viis protsenti inimestest mõtleb; kümme protsenti inimestest arvab, et nad mõtlevad; ja ülejäänud kaheksakümmend viis protsenti pigem surevad kui mõtlevad.". Järelikult on siis enamik inimesi hoopis inimrobotid.

Neid on vaja veel mõnda aega. Suurema aja tööstusrevolutsiooni-järgsest haridusest on saatnud püüded kujundada noorest inimesest võimalikult standardset töötajat. Sellist, kes sobiks täitma masinate kõrval seda osa, mida viimased veel ei suutnud. Teistest mõistlikumad vastasid etteantud vormile kõige paremini ja said kinnitusena hindeks viie.

Kirjanik George Bernard Shaw pani tähele, et mõistlikud inimesed kohanduvad ümbritseva maailmaga, mil ebamõistlik püüab jätkuvalt maailma endaga kohandada. Seetõttu sõltuvad kõik edusammud ebamõistlikest inimestest, märkis inimese kirjelduse eest Nobeli preemia teeninud iirlane. Steve Jobs populariseeris sama mõtet ja siin me nüüd oleme, tänu ebamõistlikele inimestele.

Viie protsendi mõtlemise loovutamine tehisintellektile tundub tühine. See on ilmselt viga, kui uskuda Edisoni ja järeldada, et sellest piisas meid tänapäeva toonud arenguks. Isegi kui tegemist on kirjandusliku liialdusega, võib asjalikumalt väita, et põhjalikum mõtlemine pole kerge ja ilma harjutamata peaaegu saavutamatu. See eeldab teadmisi, mida hangitakse põhjaliku mõttetööga. Seejuures teadmiste meres surfamisest üksi ei piisa, kui kaldal kuivab viimnegi kaasavõetud veepiisk.

Sestap pole tehisliku mõtlemismasina arendamine üleüldse ebaloomulik eesmärk. Nendega kaasneb igavene küsimus – mida inimesed peaks oma eluga peale hakkama, kui nende viie protsendi pingutusest enam esikohal püsimiseks ei piisa?

Vähemalt esialgu jääb neile alles kehalisem töö. Paistab, et sujuvalt ja oskuslikult liikuvate robotite loomisel oleme alles lapsekingades. Masinale keerulisi, kuid meile automaatseid liigutusi eeldavaid ülesandeid peame veel tükk aega ise täitma. Lisaks on meil keha, mida saab samuti müüki panna. Pelgast heast mõtteviljast enamasti ei piisa, keegi peab need ka täide viima, näiteks ravimite arendamisel.

Ravimifirma AstraZeneca panustas esmaspäeval 247 miljon dollarit usus, et tehisintellekt suudab inimesest paremini töötada välja vähivastaseks võitluseks mõeldud molekule. Raha hakkab kasutama tehisintellektil põhinevat ravimidisaini platvormi omav partnerettevõte, mis kasutab muu hulgas avalikkusele juba tuttavaid generatiivseid tehisintellekti mudeleid, et luua miljoneid potentsiaalseid sünteetilisi antikehi. Neist sõelutakse välja kõige suurema potentsiaaliga kandidaadid.

Seejärel on vaja inimesi. Neid, kes korraldavad ravimiuuringuid või osalevad neis. Inimesi on vaja vähemalt senikaua, kuni pole loodud inimesest sünteetilisi mudeleid, mille peal saaks ravimite mõju teoreetiliselt kontrollida. Näiteks rajaneb taolisel teoreetilisel reaalsusel uuema aja tuumarelva arendamine. Reaalsed tuumarelva katsetused on majanduslikult ja poliitiliselt liiga kallid.

Sel moel ringi vaadates leiab inimestele veel mõnda aega tööd. Kardetavasti tähendab uue aja töö väiksemat palka. Sellele viitas ka nädalapäevad tagasi avaldatud Euroopa Keskpanga analüüs, kuigi aega pole kuigi palju.

Hiljuti demonstreeriti, kuidas inimesega võrreldes piiratud liikumisvõimega laborirobot sai tehisintellektilt ideid paari miljoni uue sünteetilise materjali valmistamiseks. Reaalselt laboris aineid segades ja töödeldes demonstreeris robot 380 000 uut püsivate omadustega materjali. Seega lisandus lühikese ajaga kümme korda rohkem stabiilseid ühendeid, kui olid jõudnud inimesed selleks ajaks avastada.

Neist on ilmselt mõned ka päriselt kasulikud. Kuigi nendegi valimisel võib vist inimese käest vastust ootama jäädagi. Laboriroboti töövõime ja täpsus ületab inimest, kelle liigutuste universaalsus pole antud töös oluline.

Inimese kehalise töö konkurentsi kasvule osutavad veel paar värsket näidet. Peking andis hiljuti välja humanoidrobotite arendamise suunised. Pikem eesmärk on luua vajalik masstootmise tehnoloogia 2025. aastaks ja tagada tootmiseks usaldusväärne tarneahel 2027. aastaks. Suuniste sõnastus jagab strateegia intrigeerivalt kolmeosalise inimpõhise talitlusliku osa vahel: aju, väikeaju ja jäsemed.

"Aju" peatükis kirjeldatakse keskkonna tajumiseks, käitumise juhtimiseks, inimese ja masina interaktsiooniks ning integreerimiseks kõikvõimalike süsteemide ja seadmetega vajaliku loogikakihi loomist. "Väikeaju" peatükk sätestab robotite liikumise ja asjade manipulatsiooni juhtimisega seotud eesmärgid. "Jäsemete" kategooria peegeldab robotite reaalset kokkupuudet füüsilise maailmaga ning keskendub nende kõige nähtavamatele osadele, nagu osavad, tugevad ja ülitäpsed käed, kerged konstruktsiooni materjalid, kauakestvad akud ja muud energiahalduslahendused.

Võidujooks on alanud. USA-s algasid esimese humanoidroboteid valmistava vabriku ehitustööd. Äriplaan näeb ette aastas vähemalt 10 000 kahejalgse roboti tootmist. Neist enamik leiab töö Amazoni ladudes ja teistes suurettevõtetes, kus vajatakse senistest tööstusrobotitest osavamaid ning inimestest vastupidavamaid ja võimetelt tublimaid töölisi.

Olgu lõpetuseks meenutatud, et OpenAI defineerib universaalset tehisintellekti (AGI – artificial general intelligence) autonoomse süsteemina, mis ületab inimesi enamikus majanduslikult väärtuslikumates ülesannetes, tuues kasu kogu inimkonnale. Nüüd jääb meile vaid välja mõelda, mida tahame. Sellele peaks panustama rohkem kui viis protsenti inimkonna mõttetööst ja kaasama üle viie protsendi inimkonnast.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".