Psühholoog Harry Harlow tegi 1950. ja 1960. aastatel mitu teedrajavat uuringut. Tema uuritavad olid noored reesusahvid. Katsetes eraldati reesusahvipojad vahetult pärast sündi oma bioloogilistest emadest.

Nende maailma mõistmise võimete kujunemine kulges kahte tüüpi elutute surrogaatemadega. Üks n-ö ema oli valmistatud traatvõrgust, mis oli varustatud piimapudeliga. Ahvilaps sai süüa, aga tal puudus kontakt kombatava pehmusega, millest kinni hoides oleks tundnud end turvaliselt.

Teisel rühmal oli n-ö ema traadist raam kaetud pehme froteeriidega. See pakkus võimaluse klammerduda pehme pinna külge. Niisugune surrogaatema aga piima ei andnud. Selle rühma liikmed said süüa teisest rühmast tuttava traadist raami ja piimapudeliga võltsema käest.

Olenemata sellest, milline n-ö ema toitu pakkus, eelistasid ahvipojad ülekaalukalt pehmet ja karvast riidest ema ning veetsid 17–18 tundi päevas selle külge klammerdudes. Traadist asja juures käisid nad ainult siis, kui olid näljased, ent tulid seejärel kohe tagasi riidest ema juurde.

Kui selle rühma ahvid paigutati võõrasse ruumi koos nende jaoks uute esemetega, käisid nad uut keskkonda uurimas, et siis ehmunult või hirmunult kiiresti riidest ema juurde naasta. Neile kehastas pehme klammerduda võimaldav asi turvalist pesa.

Ahvidel, kes kasvasid ainult traadist emaga, esines tõsiseid emotsionaalseid häireid. Nemad ei julenud uurida harjumatut keskkonda ja olid uutes olustikes sageli hirmust halvatud, klammerdusid üksteise külge või kiikusid sunniviisiliselt edasi-tagasi. Neil olid märkimisväärsed sotsiaalsed ja käitumuslikud puudujäägid.

Ükskõik, mida keegi neist uuringutest välja ei loeks, on ilmne, et teatud vanuses on keskkonna teguritel inimese arengule oluline mõju. Samas ei märgata ise ennast suurte sotsiaalsete eksperimentide ahvipojakeste rollis. Neid katseid ei korralda teadlased laborites, vaid jutt käib elu kujundavatest uutest ühiskondlikest protsessidest. Ühe taolise uuringu kokkuvõte avaldati ajakirjas Neurology.

Selle ühiskondliku eksperimendi uuritavad olid kõik inimesed, aga eriti n-ö digitaalpõlvlased. Need on põlvkond lapsi, kes kasvasid senise ajaloo kognitiivselt kõige ekraanirohkemas olustikus. Varem ennustati midagi paremat teadmata, et see saab olema kõige tegusam põlvkond: nad suudavad korraga teha mitut asja ning kujunevad innovatsiooni veduriks.

Aastatel 2013–2023 analüüsiti kokku 4 507 061 noore ameeriklase sirgumist. Vastupidiselt ootustele levisid noorte USA täiskasvanute seas tõsised probleemid keskendumise, mälu ja otsustusvõimega. Kui 2013. aastal teatas sellistest raskustest veidi üle viie protsendi 18–39-aastastest vastajatest, siis 2023. aastaks oli vastav näitaja peaaegu kahekordistunud 9,7 protsendini, ehk umbes iga kümnes. Märgatav hüpe probleemide maastikul algas enne Covidi perioodi, mida on varem süüdistatud vaimse tervise kahjustamises.

Halb muster kordub üle soo, rassi- ja sissetulekupiiride. Seejuures kõige jõukamate ameeriklaste seas tajuprotsesside probleemid kolmekordistusid. Tulemus on üllatav, kuivõrd nendel on teiste tervisega seotud probleemidega seoses peetud kaitsvaks teguriks haridust, juurdepääsu toetavatele teenustele ja paremaid üleüldiseid võimalusi. Nüüd võib arvata, et sellistel noortel olid ka paremad võimalused kogeda kahjuliku mõju.

Mille mõju ma silmas pean? Jutt käib tõsistest keskendumise, mälu ja otsustusvõime häiretest, mida veel hiljuti peeti eakate vaevaks. Nüüd aga kimbutavad need hädad Tiktoki põlvkonda. Võrreldes 40-, 50- ja 70-aastastest algavate umbes 15 aasta suuruste rahvastikurühmadega, kuvandub 18–39-aastaste ameeriklaste hädade graafik umbes 45-kraadise nurga all ülespoole.

Elanikkonna vanemates kihistustes esinevad mainitud probleemid väikeste kõikumistega võrdlemisi ühtlaselt, esinedes uuringu lõpuks pea kaks korda harvemini kui alla 39-aastastel. Järelikult pidi mõju leidma aset alla 39-aastaste kognitiivse arengu tundlikul perioodil: selleks osutus inimkonna ajaloos kognitiivselt kõige ekraanirohkem olustik.

Vältimaks erinevate probleemide kombineerumise mõju, välistati uuringu valimist need, kellel esines depressioon. Seega kajastavad tulemused mitte-depressiivsetel inimestel esinevaid vaimse võimekuse probleeme. Siiski märgivad teadlased, et vaatlusperioodil kasvasid ka teised vaimse tervise probleemid, nagu ärevus ja depressioon. Varem on teada, et umbes pooltel diagnoositud depressiooniga inimestel esinevad ülaltoodud vaimse võimekuse probleemid. Tegelik murekoht on seega suurem.

Ohutegureid on mitu ja need kombineeruvad. Muuhulgas teevad halba erinevad ühiskondlikud stressiallikad. Ometi on raske vältida võrdlust Harry Harlow' eksperimentidega. Erinevus on vaid selles, et ühiskonna puuris on mitme triljoni dollari suurune traadist ja ekraanidest surrogaat, mille külge võib terve põlvkond klammerduda... küsides aeg-ajalt bioloogiliselt emalt süüa.