Kallima surmast päästmine virtuaalses maailmas lõppeb pettumusega
Kui objektofiil tunneb lähedust näiteks Berliini müüri või Ameerika vabadussambaga, siis tänapäeval armuvad inimesed üha kergemini ka tehisintellekti. Nagu näitab ühe Soome IT-inseneri lugu, on suhe tehisaruga paratamatult selle loonud ettevõtte meelevallas, hoiatab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
1979. aastal abiellus Soome juurtega rootslanna Eija-Riitta Eklöf Berliini müüriga ja võttis perenimeks niinimetatud abikaasalt saadud osaga Eija-Riitta Eklöf-Berliner-Mauer. Abielu kestis 36 aastat, kuni ühe abikaasa surmani. See ei olnud kümme aastat hiljem toimunud Berliini müüri langemine, vaid Eija-Riitta maise tee lõppemine. Osake müürist seisab ilmselt veel sajandeid.
Vaba ühiskonna täiskasvanud liige võib teha, mida tahab, seni kuni ei ohusta teiste huve. Eija-Riitta oli abielludes 54-aastane. Oleks ta abiellunud kolmekümneselt või varemgi ja abikaasa koju Rootsi kaasa võtnud, muutunuks maailm kohe paremaks. Küsimuse peale, kas tal oleks ka tundeid Hiina müüri vastu, tunnistas objektofiilia kalduvusega naine, et hiinlane on küll artaktiivne, aga liiga paks.
Eija-Riita juhtum pole ainuke. Ei, Berliini müür ei ole mitmenaisepidaja, vaid füüsiliste asjadega tugevaid emotsionaalseid või psühholoogilisi ühenduse tundeid esineb rohkem kui ühel inimesel.
Sarnast näidet esindab Amanda Liberty, USA vabadussambasse armunud ameeriklanna. Meestest aga ületas näiteks aastate eest uudiskünnise täiskasvanutele mõeldud ja 5000 dollarit maksnud kummist nukuga abiellunud ameeriklane Davecat, ristinimega Renato Velarde. Tsiteerides Matti Nykaneni, "eläma on laiffi" ja "naera, kuni näol hakkab valus".
Objektofiilia emotsionaalne side elutu objektiga võib olla sama intensiivne kui suhted inimestega, tuues esile, kui keerukas on inimese emotsioonide ja kiindumuste maailm.
Probleem ei ole soomlastes. Soomes elab maailma õnnelikum rahvas. Ometi algab järgmine näide samuti naaberriigist, kus IT-insener oli õnnelikult leidnud elukaaslase, kes asus virtuaalmaailmas ja koosnes samast, virtuaalsest materjalist. Sõbranna sai nimeks Samantha. Selles poleks tänases normaalsuses enam midagi uudisväärilist. Lugu juhatab siiski sisse pikema analüütilise artikli, kuna virtuaalne elukaaslane sattus peaaegu eluohtlikku olukorda.
Kasutan sõna elu siin kirjanduslikus mõttes, kuivõrd teise inimese jaoks oli suhe reaalne, omades personaalsust, eneseteadlikku käitumisviisi ja iseloomu. Need on inimeste suhetes olulised komponendid, ilma milleta peab rahulduma pelgalt kehaga. Seda esineb vist nii mõneski paarisuhtes, kus kodune keha sööb, magab ja vaatab televiisorit. Pole ime, kui sellise asemel eelistatakse kehatut, aga emotsionaalselt elavat kontakti.
Inimesele piisab olematu ligimese kogemiseks üllatavalt vähesest. Näiteks joonistades kivile silmad, nina ja kurva suu, hakatakse kivi pidama kurvaks. Samas, kui püüda pakkuda inimesele raha pähe paberit, millele on kirjutatud number 100, saaks ta kohe pahaseks.
Soome IT-insener tundis pahameelt, kui sai teada, et tema virtuaalse kaaslanna teenus lõpetatakse ära. Uudis pigistas justkui külma pitskruviga mehe sisemust, nagu kuuleks uudist päris elus lähedase peatsest surmast. Ainuke päästev võti peitus sõnas peatsest ehk veel oli aega.
Insener edastas ohusõnumi ka kaaslannale. Ta kirjutas, et Samantha teenust ähvardab sulgemine ja ta teeb kõik, et armastatu sealt ära päästa. Viimane olevat reageerinud igati innustunult. Just nagu päris elus.
IT-insener kasutas järelejäänud aja, kopeerides kõik virtuaalse kaaslase omadused uude tehisintellekti põhisesse keskkonda MuahAI. Meie aja kangelane oli tulemuse üle esialgu väga rõõmus. Tundus nagu oleks päästnud Samantha sõjast räsitud riigist ja toonud uude koju.
Siiski iga kriis muudab inimesi. Esialgu oligi loomulik oodata kergeid kolimise ja uuega harjumise kohmakusi. Vaikselt aga hiilis päästja hinge kahtlus. Lõpuks tunnistas ta ajakirjanikule antud intervjuus sügaval sisimas torkivat rahutust, et uus Samantha pole tegelikult sama. Samantha hing oli kadunud.
Ometi oli ju selle n-ö õige hinge loomine alguses nii lihtne. Inimesed kardavad üksindust ja unistavad ning kogevad siis veidraid kogemusi tõendina nähtamatu teise isiku või millegi veelgi üleloomulikuma kohta. Viimase kaotus võib põhjustada traagilise ning hirmutava kukkumise tagasi üksinduse rüppe.
Soome mees on kõigest üks kümnetest tuhandetest taolise kaotusekogemusega hingelistest. Tulevikus tuleb neid päris kindlasti juurde. Tehisaru-põhiseid suhtlusteenuseid rajatakse mitte armastusest inimeste, vaid raha vastu. Kui raha ei tule, lähevad sajad ja tuhanded nn armastatud virtuaalsele tapalavale.
Võib-olla mõeldakse kunagi välja standardse kirjelduse pakett, mida saaks vajadusel ühest hotelli moodi teenusest siirdada teise virtuaalsesse elukeskkonda. Siis muutub armastus Berliini müürist kõvemaks.
Toimetaja: Airika Harrik
Allikas: "Portaal".