Tehisarule pühendatud teaduskommunikatsiooni konverentsi eel vahetas professoriga mõtteid Tartu Ülikooli kommunikatsiooni uuringute nooremteadur Ebe Pilt. Mõttevahetusse sekkus vahepeal ka professori eakas isa, tegelikult küll fiktsioonina isa ja poja kõnelusest teaduse ja ühiskonna teemal¹.

Kuna elame üha tormakamalt muutuvas maailmas, mõtleme esmalt teaduskommunikatsioonile 2.0, nagu Bucchi seda nimetanud on, – vaatleme, kuidas on teaduskommunikatsiooni tähendus aja jooksul muutunud, milliste probleemide ja dilemmadega praegune teaduskommunikatsioon peab tegelema. Professor sedastas ühes oma artiklis juba mõned aastad tagasi, et praeguseks ajaks elame kommunikatsioonikeskkonnas, mis erineb radikaalselt minevikust.

Teaduskommunikatsiooni sisu usaldusväärsuse ja kvaliteedi traditsioonilised garantiid, nt kanali usaldatavus, enam lihtsalt ei kehti või on olemuslikult muutunud². "Viimaste kümnendite jooksul oleme liikunud teaduskommunikatsiooni sellisesse seisundisse, mis on üha enam kantud või piiratud teadus- ja akadeemiliste asutuste n-ö kaasamistegevustest. Üks dilemmadest asub siin aga selles, kas taoline tegevus on teadmiste edastamine või on see hoopis turundus? Laiem väljakutse on, kuidas parandada ja ka vääriliselt hinnata teaduskommunikatsiooni kvaliteeti. Me ei vaja rohkem, vaid paremat teaduskommunikatsiooni," mõtiskleb professor.

Meie praegust aega iseloomustavad ka erinevad nn kobarkriisid, mil usaldusväärset teadusinfot on väga vaja. Selles kontekstis on meil Eestis aga kummalised vastuolud:

• teadust kommunikeeritakse rohkem kui kunagi varem;
• teaduse usalduse määr on väga kõrge (Eesti teadusbaromeetri järgi ligi 90 protsendi ulatuses)³;
• ja teadlastest on saanud just kui superstaarid (eriti koroonakriisi ajal ja ka pärast seda).

Samas on tõenduspõhiste teadmiste mõju meie ühiskonnale siiski suhteliselt marginaalne või mõnikord isegi eitav. "Ma ei näe selles tegelikult vastuolu," arutleb professor ning jätkab: "Andmed näitavad ühiskonnas kasvavat usaldust teaduse vastu." Küsimus on selles, kuidas saaksime teaduskommunikatsiooniga aidata päriselt olulisel teadmisel, mitte ainult faktidel, paremini meie ühiskonda jõuda, nii et sel oleks reaalne mõju ka oluliste otsuste tegemisel.

Probleemiga on otseselt seotud teaduse vahendajate või n-ö tõlkijate kriis, millest Bucchi on varemalt kirjutanud. Teadustulemused surutakse avalikku infovoogu, ilma et neid professionaalselt filtreeritaks. Reaalajas, näiteks sotsiaalmeedias toimuv teaduskommunikatsioon avab ühelt poolt uusi võimalusi teadlaste nähtavuse suurendamiseks. Sellega kaasnevad aga ka riskid, et liigselt kiirustades võivad avalikku arutelusse jõuda toored järeldused, aga ka väärinfo⁴.

"Pandeemia ajal nägime tõesti nii individuaalset, avalikku kui ka suurt meediahuvi teadlaste vastu. Üks suurimaid väljakutseid siin on aga see, kuidas vastata erinevate sihtrühmade huvidele ja ootustele. Seda ei saa teha juhuslike või käigupealt välja mõeldud kommunikatsioonitegevuste kaudu, isegi kui neid juhib tõeliselt hea tahe. Seetõttu on tekkinud kasvav vajadus teaduskommunikatsiooni professionaalide järele, kes aitaksid ja toetaksid teadlasi nende töö tulemuste vahendamisel. Oma ülikoolis käivitasime just seetõttu mõned aastad tagasi uue teaduskommunikatsiooni magistriprogrammi," selgitab Bucchi.

Eestis kehtivate vastuolude põhjus võib ehk peituda selles, et oleme teaduskommunikatsiooni kui professiooni arengus alles päris alguses.

Oma viimases uuringus keskendusime Tartu Ülikooli kolleegidega rakenduslike uurimisprojektide kommunikatsioonitegevustele. Selgus, et paljudel neist on nn Exceli tabeli sündroom. Tihti pole kommunikatsioonitegevused justkui üldse teadusprojekti orgaaniline osa. Pigem peetakse neid sageli tüütuks formaalsuseks – linnukeseks Exceli tabelis.

"Jah, see on hästi tuntud probleem," tunnistab professor: "Kommunikatsioonitegevust tuleks sarnaselt tunnustada ja hinnata, nagu kõiki muid teadusega seotud tegevusi, st mitte ainult linnukesega." Exceli tabeli sündroomiga kommunikatsioonitegevused on tavaliselt kõige lihtsamini ja kiiremini tabelis loendatavad, näiteks pressiteadete ja seminaride näol.

Massimiano Bucchi on kolleegidega välja toonud, et sellest väljumiseks ja tõhususe saavutamiseks oleks esmalt vaja teaduskommunikatsiooni kvaliteet ümber mõtestada⁵. Ta on ka kaasautor aasta alguses ilmunud uuringus, mis viidi paralleelselt läbi Eestis, Itaalias, Norras ja Ühendkuningriigis. Sellest joonistus muu hulgas ilmekalt välja, et "saame täpselt seda, mida mõõdame; kui tulemuslikkuse kriteeriumiks on artiklite arv ... siis saamegi artikleid ja võib-olla vähem tõelist sisu … mis päriselt oluline oleks.⁶"

Teaduse mõtestamine või tähenduse loomine ühiskonna tarbeks jääb sel juhul teisejärguliseks või olematuks, rääkimata reaalsest mõjust otsuste tegemisel. "See on ka teaduse rahastamisagentuuride otsustada," võtab professor teema kokku.

Arutame, milline on praegusel hetkel teooria ja praktika vahelise distantsi olemus ja võimalik mõju teaduskommunikatsioonile. Paistab, et üsna vana, kuid siiani tugev defitsiidimudel kehtib teaduskommunikatsioonis endiselt. Lisaks võimendab seda meedialoogika. Isegi kui teoorias on peaaegu 20 aastat toimunud areng uut tüüpi – dialoogilisema või arutlevama (i.k deliberative) – teaduskommunikatsiooni suunas.

Praktikas täidab teaduskommunikatsioon aga endiselt peamiselt avalikku teadmiste puudujääki. Seda isegi juhul, kui defitsiit ei pruugi olla avalikkuse teadmistes, vaid näiteks ühise väärtusruumi kitsikuses. "Peaksime vabanema ideest, et teaduskommunikatsiooniks on üks mudel või üks ainuõige lahendus, mis kõigi jaoks toimib," arutleb Bucchi.

Professor jätkab: "Koos kolleeg Brian Trenchiga oleme välja töötanud kontseptsiooni teaduskommunikatsioonist kui sotsiaalsest arutelust, mis võib sõltuvalt teemadest, kontekstist jne võtta erinevaid konfiguratsioone. Difusionistlik konfiguratsioon (nt nn defitsiidimudel) on vaid üks neist," selgitab Bucchi.

Koos Brian Trenchiga toovad nad välja, et teaduskommunikatsiooni nn kitsa definitsiooniga, näiteks pelgalt faktide edastamise puhul, on sageli kaasas käinud ka kitsas tähendus nii kvaliteedi kui ka kommunikatsiooni mõju või tõhususe osas. Seetõttu pakuvad nad välja laiema, erinevaid formaate ja osapooli, samuti tõhusust ning kvaliteeti hõlmava kontseptsiooni teaduskommunikatsioonist kui sotsiaalsest vestlusest teaduse ümber ja selle rollist ühiskonnas.

Huvitav on, et muu hulgas tunnistavad nad teaduskommunikatsiooni laiema praktika osana valiidseks ka tegevused, mis on orienteeritud teaduslõbule (i.k sciencetainment) või naudingule, nagu vestlusõhtud teaduskohvikus, teaduskomöödiaetendused vmt, aga ka popkultuurile jne⁷.

Professor Bucchi on elanud ja tööd teinud Itaalias, Inglismaal, Ameerikas ja mujal. Küsimusele, kas ta tajub teaduskommunikatsioonis mingeid suundi, mis erinevad kultuuriti, vastab ta: "Kommunikatsioon on seotud mitmekesisusega ja mitmekesisus on väärtus, seda ka teaduskommunikatsioonis. Ainukene häda võib olla selles, et mõnikord imporditakse moodsaid formaate erinevat kultuurikonteksti või publikut tundmata."

Tänavuse teaduskommunikatsiooni konverentsi peaesinejana pidas ta ettekande "Science communication as the social conversation around science". Oma põhisõnumi Eesti teaduskommunikaatoritele võtab Massimiano Bucchi kokku ühte lausesse: "Hoidke teaduse ümber toimuv vestlus elavana!"

1 - Bucchi, M. (2019). Science in society discussed with my father: A parting editorial in the form of a dialogue. Public Understanding of Science, 28(5), 514-518. https://doi.org/10.1177/0963662519851612

2 - Bucchi, M. (2017). Credibility, expertise and the challenges of science communication 2.0. Public Understanding of Science, 26(8), 890–893. https://doi.org/10.1177/0963662517733368

3 - Ainsaar, M., Himma-Kadakas, M., Themas, A., Kõuts, R., Espenberg, S. (2020) Eesti Teadusbaromeeter (ETb). Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Teadusagentuur.

4 - Bucchi, M. (2017). Credibility, expertise and the challenges of science communication 2.0. Public Understanding of Science, 26(8), 890–893. https://doi.org/10.1177/0963662517733368

5 - Bucchi, M. and Trench, B. (2021). Rethinking science communication as the social conversation around science. JCOM 20(03), Y01. https://doi.org/10.22323/2.20030401

6 - Kennedy, M.-R., Deans, Z., Ampollini, I., Breit, E., Bucchi, M., Seppel, K., Vie, K. J., & Meulen, R. ter. (2023). "It is Very Difficult for us to Separate Ourselves from this System": Views of European Researchers, Research Managers, Administrators and Governance Advisors on Structural and Institutional Influences on Research Integrity. Journal of Academic Ethics, 21(3), 471–495. https://doi.org/10.1007/s10805-022-09469-x

7 - Ibid