Teaduse mõju ühiskonnas sõltub sellest, kui hästi suudavad teadlased ja kommunikaatorid muuta keerulised teemad inimestele arusaadavaks. Tänane teaduskommunikatsioon takerdub sageli keerulisse keelde ja raskesti mõistetavatesse sõnumitesse. Kuigi teadlased loovad pidevalt uusi lahendusi ühiskondlikele probleemidele, ei jõua need teadmised arusaadaval, usaldusväärsel ja rakendataval kujul sageli avalikkuseni. Vajalik on teadlik ja sihipärane teaduskommunikatsioon — suhtlus rahvaga, kuulamine, nõustamine, erinevate sihtrühmadega arvestamine ja süsteemne koostöö teadlaste, meedia ning ühiskonna vahel.

Eesti meediamaastik paistab silma oma teadusuudiste rohkuse poolest. Kuigi siinses meediasfääris on ka üsna silmapaistvaid ja sõnakaid alternatiivmõtlejad, siis uuringud näitavad, et ühiskonna üldine usaldus teaduse vastu on kõrge – 73 protsenti¹. Vastukaaluks tekitab muret tõusev väärinformatsiooni levik². Seetõttu on olulisem kui kunagi varem panustada teaduskommunikatsiooni kvaliteeti.

Teadusest rääkimine on aga väljakutse. Teadlaste sõnul on keeruline jõuda inimesteni ning olulisi teemasid laiemale ringkonnale tutvustada³. Teaduskommunikatsiooni ebatõhusus on mitmetahuline probleem, mille põhjused on seotud nii teadlaste, meedia, institutsioonide kui ka avalikkuse endaga.

Teaduskommunikatsioon on kandev sild teaduse ja inimeste vahel. Teadus sünnib üldjuhul laborites, teadusartiklites või ülikoolides, kuid selle mõju peaks ulatuma igapäevaellu. Hea teaduskommunikatsioon aitab muuta keerulised teemad, nagu näiteks geenitehnoloogia, kliimamuutused, vaktsiinid, arusaadavaks ka neile, kellel pole erialaseid teadmisi. Teaduspärase informatsiooni levitamine ja teaduslike saavutuste avaldamine on oluline selleks, et inimesed mõistaksid ümbritsevat maailma lihtsal ja arusaadaval viisil. Hea teaduskommunikatsioon tagab erinevate arusaamade ja vaadetega ühiskonnale ligipääsu teaduslikele faktidele, toetades ühtse avaliku diskursuse teket.

Üks peamisi tõkkeid teadusavastustest rääkimisel on teaduskeele keerukus^4. Teadlased suhtlevad sageli tehnilises ja spetsiifilises keeles, mis on suunatud kolleegidele, mitte laiemale avalikkusele. Seetõttu on ka kättesaadav teaduslik teave paljude inimeste jaoks arusaamatu. Lisaks sellele avaldatakse tulemusi enamasti erialastes ajakirjades, mis on tasulised või piiratud ligipääsuga, mistõttu on nende jõudmine tavainimeseni vähetõenäoline.

Tänapäeval ei piisa ainult teaduse tegemisest – on vaja ka tõhusat suhtlust, et teaduslikud avastused jõuaksid inimesteni, kelle igapäevaelu need mõjutavad. Sotsiaalmeedia ja muud digikanalid võimaldavad teadlastel kõnetada publikut otse, kuid samal ajal levib nendel platvormidel valeinfo ja pseudoteadus. Uuringud näitavad, et emotsionaalselt ning värvikalt esitatud valeinfo levib kiiremini kui põhjalik ja tõenduspõhine selgitus⁵. Seetõttu on avalikkusel sageli raske eristada teaduslikult kinnitatud informatsiooni spekulatsioonidest. Näiteks võivad teaduspõhised soovitused tervisliku toitumise kohta jääda tahaplaanile, kui sotsiaalmeedias levivad kiiresti populaarsust koguvad lihtsad lubadused dieetidest, mis lubavad kaotada kümme kilo ühe kuuga. Kuna tänapäeval on infomüra väga palju, siis ei piisa ainult meedias artiklite avaldamisest, sest tõenäoliselt jääb see teiste, värvikamate uudiste varju.

Teaduskommunikatsioon eeldab sageli, et avalikkus on homogeenne ja ratsionaalne, kuid tegelikkuses on inimesed erineva haridustaseme, maailmavaadete ja huvidega. Teaduslikku informatsiooni tõlgendatakse enda isikliku väärtusfiltri kaudu. Näiteks võivad kliimateadust tõrjuda need, kelle elustiil ei sobitu pakutud lahendustega. See tähendab, et pelgalt faktide esitamine ei pruugi olla piisav, sest erinevad sihtrühmad vajavad erinevat lähenemist. Veel tuleb arvestada, et noortele, pensionäride või eri keele- ja kultuuritaustaga inimestele tuleb informatsiooni esitada erinevalt.

Tõhus teaduskommunikatsioon ei keskendu ainult harimisele, vaid toetab ka dialoogi, kuulamist ja kaasamist⁶. Kaugemale tuleks vaadata traditsioonilisest defitsiidimudelist, mis on olnud kümnendeid teaduskommunikatsiooni aluseks. Selle mudeli kohaselt peetakse avalikkuse teadmatust teaduse mõistmise suurimaks probleemiks ning lahendusena pakutakse ühepoolset teavitamist meediapõhiste kanalite kaudu nagu ajakirjandus, blogid, taskuhäälingud ja sotsiaalmeediapostitused.

Kuid ainuüksi faktide edastamisest, näiteks kliimakriisi teemal kirjutamisest ja rääkimisest, ei piisa. Tõhusam oleks lisada ka arutlus- ja osalusmudeli⁷ elemente. Teemast tuleks kujundada vähemalt kahepoolne suhtlusring, mis võimaldaks inimestel ise kaasa rääkida ning pakkuda enda mõtteid. Sellist dialoogilist lähenemist saab toetada näiteks seminaride, erialanõustamiste, arutelude, konsultatsioonide ja kodanikuteaduse projektide kaudu.

Kliimateaduse kommunikatsioonis saab läbi viia avalikke foorumeid ja aruteluringe, korraldada kodanikuteaduse projekte, mille käigus kaasata inimesi andmekogumisse ning osaleda seadusmuudatuse ettepanekustes, kus juhtida tähelepanu kliimamuredele. Samuti on oluline, et poliitikud ja kogukonna esindajad kaasaksid teadlasi otsustusprotsessidesse – näiteks paneeldiskussioonidesse ja seadusloomesse. Kui teaduskommunikatsioon ei piirdu ainult (sotsiaal)meedias avaldatud artiklitega, vaid hõlmab ka otsesuhtlust ja koostööd, võib teaduse mõju ühiskonnas olla oluliselt ulatuslikum ja kauakestvam.

Paljud teadlased ei pea teaduse populariseerimist oma töö oluliseks osaks⁸. Seda takistavad nii ajapuudus kui ka teadusasutuste väärtussüsteemid, mis ei premeeri avalikkusega suhtlemist ja teadusartiklite avaldamist samaväärselt. Teadustöö kirjutamine, rahastusele kandideerimine ja õppetöö läbiviimine võtavad enamiku teadlaste ajast. Veelgi raskemaks teeb teadusest rääkimise asjaolu, et teadusasutused ootavad teadlastelt artiklite publitseerimist teadusajakirjades, mitte osalemist paneelides, seadusloomes või kirjutamist peavoolumeediasse. Sellest tulenevalt ei räägita teadusest järjepidevalt ja strateegiliselt. Paljudele teadlastele on kommunikatsioon pigem kõrvaltegevus, mida tehakse entusiasmipõhiselt. Nad võivad mitmeid aastaid panustada enda uurimusele, avaldades töö tulemused teadusajakirjades, ent need ei pruugi kunagi jõuda tavainimeseni.

Marju Himma ja Ebe Pilti läbiviidud tippkeskuste teaduskommunikatsiooni uuringust⁹ selgus, et kuigi teadlastel on palju huvitavat ja olulist informatsiooni, siis selle inimesteni viimine on keeruline. Enamik teadlasi ja teadusasutusi tunnevad puudust kommunikatsioonispetsialistist, kes suudaks hallata nii asutuse avalikku kuvandit (kodulehe või sotsiaalmeedia abil) kui ka suhelda meediaga teadusteemadel. Meediamaastik on muutunud küllaltki klikimajanduse keskseks ning võib juhtuda, et loo edukuse tagab särav pealkiri⁹.

Selleks, et luua sisukas ning mitmekülgne kommunikatsiooniplaan, on enamasti vaja spetsialisti abi. Kommunikatsioonispetsialist oskab valmistada teadlasi ette kõneisikuteks, kes suudavad kaamerate ees esineda arusaadavalt ning professionaalselt. Näiteks tõusid koroonakriisi ajal teema silmapaistvamateks kõneisikuteks Karmen Joller ja Irja Lutsar, kes aitasid keerulisel ajal teadusinformatsiooni inimesteni tuua. Hea spetsialist aitab teadust viia avalikkuseni ka paljudes teistes vormides: teadusteemaliste taskuhäälingute ja videote loomise kaudu, sotsiaalmeedia haldamisega, kaasavate loengute ja töötubade korraldamisega, artiklite ja arvamuslugude kohandamisega tavalugejale, visuaalse materjali loomisega või teadlaste aktiivse kaasamisega kogukonnaüritustele. Tihti ei näe juhid selles aga väärtust ning puudub vajalik ressurss.

Teadus vajab julgeid juhte, kes näevad vajadust strateegilise kommunikatsiooni järgi ning on valmis sinna panustama. Teadlastele tuleb pakkuda koolitusi ja tuge, et arendada nende esinemis- ja selgitamisoskusi. Julgelt tuleks teadusesse kaasata kommunikatsioonile spetsialiseerunud eksperte, kes aitaksid sõnumitel levida. Spetsialist saab toetada artiklite kirjutamisega, sihtrühmadega suhtlusega, kuhu võivad kuuluda näiteks olulised ettevõtjad, poliitikud, noored ja pensionärid, veebi- ja visuaalidentiteedi kujundamisel, infomaterjalide loomisega, seminaride või projektide korraldamisega ja palju muuga. Teadlased on teadusest rääkimisel kõige usaldusväärsemad, ent on oluline hoida nende aega ja energiat eelkõige teadustöö jaoks.

Teaduskommunikatsioon vajab strateegilisemat ja laiahaardelisemat lähenemist. Teaduse ja ühiskonna vaheline suhtlus ei tohi olla pelgalt ühepoolne informatsiooni edastamine, vaid vaja oleks koosloomet ning omavahelist suhtlust. Arvesse tuleb võtta teadlaste niigi suurt töökoormust ning toetada neid teadusest rääkimisel. Kommunikatsioonispetsialist saab pakkuda teaduskommunikatsiooni tõhustamist, muutes see inimeste jaoks kättesaadavaks, mõistetavaks ja huvitavaks.

^1.  Turu-uuringute AS. (2024). Eesti inimeste usaldus ja huvi teaduse vastu on suur. https://turu-uuringute.eu/eesti-inimeste-usaldus-ja-huvi-teaduse-vastu-on-suur/
^2.  Scheufele, D., Krause, N. (2019). Science audiences, misinformation, and fake news. Proceedings of the National Academy of Sciences, 116(16), 1146–1151. https://doi.org/10.1073/pnas.1805871115
^3.  Woitowich, N., Hunt, G., Muhammad, L., Garbarino, J. (2022). Assessing motivations and barriers to science outreach within academic science research settings: A mixed-methods survey. Frontiers in Communication, vol 7. https://doi.org/10.3389/fcomm.2022.907762
^4.  Ziegler, R., Hedder, I. R., & Fischer, L. (2021). Evaluation of science communication: Current practices, challenges, and future implications. Frontiers in Communication, vol 6. https://doi.org/10.3389/fcomm.2021.669744
^5.  Study finds false stories travel way faster than the truth. (2018). MIT Media Lab. https://www.media.mit.edu/articles/study-finds-false-stories-travel-way-faster-than-the-truth/
^6.  Irwin, A. (2008). Risk, science and public communication: Third-order thinking about scientific culture. Public Understanding of Science, 17(1), 15–30. https://doi.org/10.1177/0963662507086266
^7.  Himma, M., & Pilt, E. (2025). Tippkeskuste teaduskommunikatsiooni uuring. Tartu Ülikooli teaduskommunikatsiooni labor.
^8.  Rose, K., Markowitz, M., Brossard, D. (2020). Scientists' incentives and attitudes toward public communication. Proceedings of the National Academy of Sciences, 117(3), 1274-1276. https://doi.org/10.1073/pnas.1916740117
^9.  Himma, M., & Pilt, E. (2025). Tippkeskuste teaduskommunikatsiooni uuring. Tartu Ülikooli teaduskommunikatsiooni labor.
^10.  Bucchi, M. (2019). Facing the challenges of science communication 2.0: Quality, credibility and expertise. EFSA Journal, 17(S1). https://doi.org/10.2903/j.efsa.2019.e170702