Piirkonnas elavate metssigade liha söögikõlbulikkusele hakati rohkem tähelepanu pöörama 1986. aastal toimunud Tšornobõli tuumakatastroofi järel. Auruplahvatuse mõjul paiskus atmosfääri vähemalt viis protsenti reaktoris olnud radioaktiivsest ainest. Sellest osa kandus sadade ja isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele. Nii leiti toona muu hulgas, et katastroofi järel leidus radioaktiivset tseesiumit Baierimaa metssigade lihas kohati lubatust 10–100 korda rohkem.

Kui keskkonnas ja teistes loomades hakkas radioaktiivse aine hulk järgnenud aastatel ootuspäraselt vähenema, siis sigades püsis tseesiumitase ümbritsevast endiselt kõrgem. Teadlased kirjutasid vahe kohalike metssigade toidueelistuste arvele. Talvel pole loomadel teha sageli muud, kui süüa eluspüsimiseks maa sees kasvavaid trühvleid. Seentesse kipuvad aga omakorda kogunema radioaktiivsed metallid.

Radioökoloog Bin Feng kahtlustas kolleegidega, et neist vähemalt osa sattusid keskkonda ammu enne Tšornobõli tuumaõnnetust. Enne atmosfääris tuumakatsetuste korraldamise keelustamist jõudsid suurriigid õhata ligikaudu 500 tuumapommi. Oletuse kontrollimiseks uuris töörühm, kui palju leidus Baierimaal kütitud metssigade lihas tseesiumi erinevaid isotoope. Vastavalt sellele, kas need tekkisid tuumareaktoris või tuumaplahvatuse käigus, leidub tseesium-137 võrreldes tseesium-135'ga rohkem või vähem.

Kokku määras Feng kolleegidega teisendite osakaalu jahimeeste sihiku ette jäänud 48 loomas. Sarnaselt eelnevatele uuringutele oli analüüsi põhjal ligi 90 protsendi uuritud proovide kiirgustase Saksamaal kehtivate kiirgusnormide kohaselt liiga kõrge, et kütitud loomade liha oleks võinud toiduks tarvitada.

Teisalt ei saa töö autorite põhjal väita, et tulemust saaks üldistada kõigile liidumaal elavatele loomadele. Teadlased palusid jahimeestel hankida võimalikult saastunuid loomi. Eelnevate kogemuste põhjal teadsid nood ka, millisel aastaajal ja kust neist leida.

Täpsem analüüs näitas, et sõltuvalt loomast oli kunagistest tuumakatsetustest pärit 10–99 protsenti loomades leidunud radioaktiivsest tseesiumist. Seejuures oli neljandikus metsseakorjustes ainuüksi plahvatustel vallandunud tseesiumi sisaldus piisavalt suur, et inimesed poleks tohtinud neid Saksamaal kehtivate reeglite alusel süüa.

Kokkuvõtlikult näitavad seeläbi leiud töörühma sõnul, kuidas nii tuumasõjal kui ka -katastroofidel võibolla ökosüsteemide teatud osadele aastakümnete pikkune mõju. Seda isegi juhul, kui suurem osa vallandunud radioaktiivsest ainest on juba ammu lagunenud.

Baierimaal on metsasealiha populaarsus viimastel aastakümnetel märgatavalt vähenenud. Nõnda kütitakse ka sigu endid oluliselt vähem. Looduslike kiskjate vähesuse tõttu on seeläbi sea-asurkonnad kasvanud, hakates omakorda ohustama nii looduslikke ökosüsteeme kui ka tekitades meelehärmi kohalikele talunikele.

Uurimus ilmus ajakirjas Environmental Science & Technology.