Lõuna-Eestis leviv seakatk võib olla pärit Venemaalt ja Lätist

Seakatku levik Euroopas hoogustub. Paar nädalat tagasi jõudsid meediasse uudised, et sigade aafrika katk on jõudnud Põlvamaal asuvasse suurde seakasvatusse ja seetõttu tuleb 9000 siga hukata.
Aafrika seakatk on ainult sigadele nakkav väga ohtlik viirushaigus, mille puhkemisel rakendatakse rangeid haiguse kontrolli meetmeid. Sellele kehtib rahvusvaheline teatamiskohustus ning sellega kaasnevad sigade ja nende saadustega kauplemise piirangud. Seega põhjustab aafrika seakatku levik seakasvatussektorile suuri majanduslikke probleeme.
Eesti Maaülikooli teadlaste roll Põlvamaa seafarmi juhtumis on aidata põllumajandus- ja toiduametil selgitada, mis ajal ja kuidas haigus võis jõuda seafarmi. Samuti hindavad nad, kas on võimalik, et nakkus sealt ka kusagile edasi võis levida. Nende teadmiste põhjal saab amet kavandada edasisi samme viiruse leviku tõkestamiseks. Selleks vaatab Maaülikooli teadlaste meeskond üle nii farmi kui ka loomad ning analüüsib laboriandmeid.
Kui kodusigade hulgas on võimalik nakkuse levikut suhteliselt hästi ohjata, kõrvaldades kiirelt puhangukolded, siis metssigade populatsioonidest on nakkuse kõrvaldamine osutunud seni ülimalt keerukaks. Kuna tegemist on väga surmava haigusega, toob nakkuse levik metssigade seas kaasa kiire metssigade arvukuse vähenemise. Kogesime seda Eestis aastatel 2015–2018. Paraku ei tähendanud see, et koos metssigadega oleks viirus täielikult populatsioonist kadunud. Alates 2020. aastast on Eestis taas metssigade seas tuvastatud katkukoldeid.
Aafrika seakatk on hõivamas Euroopas uusi alasid, levides hoogsalt Balkanimaades, samuti Itaalias ja suurendades tasapisi oma leviala ka Kesk-Euroopa riikides. Lätis ja Leedus võib aga täheldada metssigadel täiemahulist teist katkulainet ja sellega on seal kaasnenud ka puhanguid koduseakarjades.
Teistest riikidest võib haigus Eestisse jõuda nii inimeste kui ka metssigade kaudu. Inimene kannab nakkust edasi eelkõige nakatunud kodu- või metssigadelt saadud saadustega, mida söödetakse toidujäätmetena kodusigadele või satuvad need loodusesse, kus seda söövad metssead. See saab juhtuda ennekõike siis, kui seadustest kinni ei peeta – kütitud metssiga jäetakse laboris uurimata; nakatunud koduseast ei teavitata ametivõime ja see tapetakse toiduks.
Arvestades, et seakatku levik Euroopas hoogustub, suureneb ka selliste stsenaariumide realiseerumise tõenäosus. Siit ka iga inimese vastutus ja võimalus katku leviku ohjamisel – mitte tuua reisidelt kaasa ega viia reisima minnes kodumaalt kaasa sealiha- ja metssealiha tooteid ja saadusi. Samuti tuleb vältida nende toodete ostmist ja vastuvõtmist kahtlastest allikatest nii välis- kui ka kodumaal. Metsatalus kasvatatud salasiga võib olla väga maitsev, kuid võib põhjustada majanduskatastroofi teisele seakasvatajale, rääkimata kohutavatest kannatustest tuhandetele mets- või kodusigadele kusagil teises riigis.
Siiski on Eesti olukord seakatku rindel seni püsinud võrreldes naabritega võrdlemisi hea. Eelmisest puhangust koduseafarmis on meil möödunud kaks aastat. Ka metssigade hulgas on avastatud viimastel aastatel vaid üksikuid koldeid Virumaal ning Põlva- ja Võrumaal Venemaa piiri lähedal.
Viirusetüvi erineb
Põlva ja Võru maakondades levinud viirusetüvi erineb seni Eestis leitutest, seega võib kahtlustada, et selle taga on viiruse uus sisenemine Eesti territooriumile. Geograafilise asupaiga järgi võib oletada, et ilmselt Venemaalt. Viimased nädalad on näidanud, et viirus on endiselt Põlva-Võru metsseakoldes levimas, kust see suure tõenäosusega kandus üle ka lähedal asuvasse koduseafarmi. Lõpliku vastuse annab meile õige pea viiruse tüpiseerimine.
Arvata võib, et Võrumaa koduseafarmis tuvastatud haiguspuhang on aga hoopis Läti päritolu. Puhang tekkis vaid kümne kilomeetri kaugusel riigi lõunapiirist ja piisavalt kaugel varasemast Venemaaga piirnevast Põlva-Võru koldest, mis piirneb Venemaaga. Nakkus on nüüdseks tuvastatud ka selle piirkonna metssigadel.
Kuniks pole veel tõhusat vaktsiini, mis aitaks aafrika seakatku metsseapopulatsioonides tõrjuda, tuleb aga iga haiguspuhang eos likvideerida, et viirus ei saaks siin kanda kinnitada. Selleks on vaja väga head koostööd, et igast haiguskahtlusest antaks ka tulevikus põllumajandus- ja toiduametile kiiresti märku. Teiseks on vaja haiguskolle kiiresti kõrvaldada ja selle ainus viis on kogu karja hukkamine.
Eesti seakasvatajad on vastutustundlikud ja senine koostöö, teavitamine ning olukorra lahendamine on olnud kiire ja sujuv. Sellele on aidanud kaasa ka asjaolu, et Eestis on sigade väikepidajaid pigem vähe. Sigu kasvatatakse meil enamasti suurtes seafarmides, kus haiguste levikut on lihtsam ennetada.
Põlva- ja Võrumaal metsas marjul ja seenel käijail tuleb aga olla väga ettevaatlik, et samade riietega, millega metsas käidi, ei satutaks sealauta või mindaks ka seenele ja marjule mõnda teise piirkonda. Aafrika seakatku viirus on keskkonnas väga püsiv ja seda on võimalik rõivaste ja jalanõudega edasi kanda, seda ilmselt ka metsakeskkonnas. Selle vältimiseks on vaja riided ja jalanõud pärast metsaskäiku korralikult pesta ja jalanõud ka desinfitseerida. Koroonaajast järele jäänud desoained sobivad selleks hästi.
Toimetaja: Sandra Saar