Ligikaudu 14 000 aasta eest lõppenud jääaja lõpus hakkas lisaks liustikele kiiresti kaduma toonane megafauna. Kokku suri toona välja vähemalt sadakond imetajaliiki. Teiste seas kujutas alanud holotseen surmaotsust ka paarsada kilogrammi kaalunud mõõkhambulistele kaslastele smilodonidele ja kasvult tänapäeva hallhuntidega võrreldavaid ürghunte.

Suurkiskjate allakäigu täpsed põhjused on jäänud aga siiani segaseks. Muu hulgas on teadlased kahtlustanud, et nad ei suutnud konkureerida toidunappuse valguses inimeste ega hallhuntidega. USA-s Californias asuvatesse La Brea tõrvaaukudesse uppunud smilodonide ja ürghuntide luude analüüs näitabnüüd , et suurkiskjad pidid rinda pistma ka lõhestava osteokondriidiga.

Haiguse mõjul eralduvad liigeste pinnalt väikesed luutükid. Noorloomade organism paikab tekkinud augud kõhrkoega, mis võib tekitada aga omakorda valulikku põletikku. Koduloomadest vaevab see näiteks kiirekasvulisi koeratõuge. Kaslaste seas esineb haigust harvem, kuid seda on diagnoositud muu hulgas lumeleoparditel.

Rootsi veterinaarkirurg Hugo Schmökel võttis koos oma ameerika kolleegidega luubi alla tuhatkond jäsemeluud. Töörühm leidis haigusele iseloomulikke vähem kui seitse millimeetrise läbimõõduga augukesi ligi kuuelt protsendilt noorte mõõkhambuliste kasside luudelt. Ligi kolmel protsendil noorte ürghuntide jäsemeluudel leidus aga augukesi, mille läbimõõt ületas 1,2 sentimeetrit. Mõned täiskasvanud isendid kannatasid oma eluajal ilmselt osteoartriidi käes. Haigust iseloomustab liigesekõhre hävinemine. Seejuures esines kahjustusi sagedamini jääaja lõpul elanud isenditel.

Töörühm oletab, et luuhaigused vähendasid omal ajal suurkiskjate jahiedu. See omakorda võis jätta jälje loomade arvukusele. Teisalt nendib töörühm hundikarjade käitumisele viidates, et toidu jagamise tõttu ei pruukinud see haigeid loomi nälga jätta. Smilodonide eluviisi kohta on teada vähem.

Ühtlasi polnud luuhaigused ilmselt suurkiskjate allakäigu peapõhjus, vaid andsid sellele pigem hoogu. Mida väiksemaks ja eraldatumaks asurkonnad jäid, seda sagedamini tuli ette inbriidingut, kus omavahel paaritusid lähisuguluses olevad loomad. See omakorda vähendas võimalust kahjulike, sh luuhaiguste teket soodustavate geenialleelide välja praakimist.

Otseselt pole töörühma sõnul võimalik oletust tõrvaauku uppunud loomade säilmeid uurides proovile panna. Samas plaanib Schmökel kolleegidega võtta uurimise alla tänapäeval elavad metsloomad, näiteks gepardid, keda võivad kimbutada sarnased inbriidingust tingitud probleemid.

Uuring ilmus ajakirjas PLOS ONE.