Vaatamata puukide kurikuulsusele sõltub nende elu eeskätt nende ohvrite käitumisest. Kuna puugid ise ringi hüpata ei suuda ja nende liikumiskiirus on võrreldes loomadega tagasihoidlik, jääb neil enamasti üle rohukõrtel või põõsastikus saaki varitseda või oodata, kuni nende potentsiaalne ohver teeb nende lähedal pikema peatuse.

Hiljutine briti teadlaste uuring vihjab, et vereimejatele võib tulla appi füüsika. Kehadele elektrilaengu andmiseks pole tarvis ilmtingimata õhupalli või vaipa. Sarnaselt muutub elektrilaengute jaotus, kui loomad hõõruvad end näiteks vastu rohtu, liiva või teisi loomi. Sõltuvalt tekkivast laengust võib see teisi kehi tõugata või tõmmata.

Oma hiljutistes katsetes uuris Sam England kolleegidega, kuidas mõjutavad metsloomadele iseloomulikud laengud puukide liikumist. Jänesekarvade ja teiste materjalidega tehtud katsetes leidsid nad esmalt, et staatiline laeng tõmbas paari millimeetri pikkuseid nümfe paari millimeetri kuni mõne sentimeetri kauguselt. Teisisõnu võimaldas staatiline elekter ületada vereimetajatel enda kehapikkusest kordades pikemaid vahemaid

Eksperimentaalselt kriitilise pinge piiri leidmiseks lasi töörühm 20 nümfi lahti neist paari millimeetri kaugusel asuva elektroodi lähedal. Kui elektrivälja tugevus kasvas 750 voldini, tõmbusid selle külge 75 protsenti nümfidest. Seejuures ka juhul, kui gravitatsioon töötas tõmbejõule vastupidises suunas. Surmatud nümfidega tehtud katsete põhjal järeldasid seejärel teadlased, et tugevamad loomi iseloomustavad laengud võivad aidata vereimejatel ületada kuni kümmekonna sentimeetri pikkuseid vahemaid.

Töörühm kahtlustab, et sarnaselt võivad staatilisest elektrist kasu lõigata ka lestad, kirbud ja täid. Järgmise sammuna plaanib England koos kolleegidega uurida, kas puugid suudavad oma võimalike ohvrite elektrostaatilist laengut ka ise tajuda.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.