Sõjad kannustavad innovatsiooni. Surma lähedus eemaldab hoogsamalt mõtlemiselt mitmed takistused ja julgustab vaatama imelikesse mõttekäikudesse. Miks mitte mõelda nii vabatahtlikult, ilma sõjata, ja ammutada innustust surmadest, mida pole. Võib ka öelda – eludest, mida pole.

Lõpptulemuses pole ju vahet, kas häving sünnib tappes või jättes inimesed sündimata. Viimane juhtub vägivallatult. Lõpptulemus on ju sama kohutav. Ainult et nähtamatu, kuni selles arusaamises ärgatakse. Siis võib oodata sõjaolukorrale omast innovatsioonilainet.

Ajend puudutab laste sündimust, õigemini laste mittesündimist. Tasapisi avastatakse, et seis on halb ja midagi peab tegema. Inimese puhul on siis juba mõned sillad põletatud ja tagasiteed ei ole. Edasiminek nõuab uue ja ebatavalisega harjumist.

Futuroloog Brian Wang pakub, et tulevik sõltub sünnitustahtega naistest ja surrogaatemadest. Esimesed sünnitavad omale palju lapsi ja teised sünnitavad teistele naistele lapsi. Võrrandis on oma koht ka meestel. Nendegi uuenev osa võib vajada harjutamist ja harjumist. Sellega üllatused ei piirduks. Ainult et me ei tea, mis veel võib jahmatada, sest innovatsiooniks on tihti midagi, mida ei osatud ette näha.

Probleem on juba kohal, kui vaid osatakse märgata. Järelikult tasub valmistuda šokiks ja üllatusteks. Nähtus ilmutab end lihtsa arvutuse kaudu. Sündimuskordaja tähistab naise sünnitatud keskmist laste arvu. Lapse saavad korraga kaks inimest. Ühe lapsega piirdumisel on sündimuskordaja üks. Neist on umbes pooled tüdrukud ehk tulevikus võimalikud emad.

Keskmiselt on naised viljakad 15.–40. eluaasta vahel. Sel aastal sündinud tütar saaks lapsi seega aastatel 2038–2062. Kui peredesse sünnib paari kümnendi jooksul keskmiselt üks laps, langeb võimalike emade arv veerandi peale. Sellise riigi ellujäämiseks peaks järgmised kaks kümnendit peredesse sündima neli last.

Viimased paarkümmend aastat on Eestis ja mujal arenenud riikides sündimuskordaja alla rahva säilimiseks vajaliku taseme, asetades järgmisele vähemalt kahele naiste põlvkonnale varasemast mitu korda suuremad ootused.

Olgu näitena toodud 122 miljoni elanikuga Jaapan. Suure rahvaarvu puhul võib jääda märkamatuks paari miljoni suurune puudujääk. Selle märkamiseks tasub kokku lugeda täna elavate kuni kümneaastaste tüdrukute ja 30–39-aastaste jaapanlannade suhtarv.

Viimased on need, kelle sünnitusaeg hakkab ümber saama. Selles vanuses jaapanlannasid on 6,3 miljonit. ja kümneaastaseid tüdrukuid 4,2 miljonit. See teebki kümne aasta kohta paari miljoni lapsetootmisühiku ehk võimaliku ema haihtumise. Kui midagi ei muutu, elab aastaks 2300 Jaapanina tuntud territooriumil kõigest paar miljonit inimest.

Raske on leida märke, mis viitaksid Jaapani ja enamiku arenenud riikide iibe paranemisele. Protsess meenutab pigem treppi, kui oma järjepidevusega paremini hoiatavat pidevat langust. Emade väike arv taastoodab emade väikest arvu, kuni see mõneks ajaks lukustub. Mõne aja pärast kukub rahvaarv uuesti järsult alla, algab järgmine stabiilsema platoo periood jne.

Euroopas rakendatud perede kasvu toetavad meetmed ei ole andnud oodatud tulemusi. Heal juhul on naise sünnitatud keskmine 1,2 lapse arv tõusnud 1,5 juurde. Seda taas poolitades saab aimu võimalike emade arvust, kellelt nõutakse tulevikus riikide püsimise nimel vähemalt kaks korda suurema arvu järglaste sünnitamist ja üleskasvatamist.

Naiste tervisliku seisundi parandamine, mida võiks kajastada nende eluea pikenemine, ei suurenda sündide tõenäosust. Pärast 40. eluaastat muutub edukas viljastumine üha ebatõenäolisemaks. Naised on kõige viljakamad vanuses 20–24 aastat. Enamik ehk 85 protsenti lapse sünnini viinud viljastumisi leiab aset regulaarsete vahekordade esimesel aastal pärast rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist. 38-aastastel naiste puhul võtab viljastumine aega juba kolm aastat ja tõenäosus on vaid 77 protsenti.

Regulaarne vahekord toob teema juurde ka mehed, kelle seis samuti aastatega ei parane. Mehed ja naised panustavad oma energia tööle ja unistavad õnnelikust perest, korterist ning autost. Kahe viimasega saadakse praegu kuidagi hakkama.

Viimaks peab arvestama muutustega ühiskonna käsutuses olevate ressursside kasutamises, mis tulenevad eluea pikenemisest. Üha suurem osa sünnitamisvõimeliste, kuid lasteta perede käsutuses olevatest vahenditest läheb vanema põlvkonna vajaduste katteks. Kas lahendus on Brian Wangi pakutud palju lapsi sünnitavad emad ja peamiselt immigrantidest surrogaatsünnitajad? Praegu pole neid näha. Järelikult ootame imet.

Suurem pilt meenutab sõjaolukorda. Jääme ootama, kas see kannustab innovatsiooni. Selle erinevusega, et see oleks tapamasinate asemel suunatud sünnitamise toetuseks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".