"Seni oleme sonariga kalade asukohti kaardistanud suurte laevadega mere peal ringi sõites. Laevad ise võtavad palju kütust, kuigi sonar ise eriti suur ei ole. Siit tuligi mõte, et seda võiks liigutada oluliselt väiksemal alusel, mille kulud ja ökoloogiline jalajälg oleksid väiksemad," ütles isesõitva laeva projekti üks eestvedaja, Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse nooremteadur Elor Sepp.

Paar aastat tagasi, kui teadlased isesõitvale alusele mõtlema hakkasid, sobivat lahendust saadaval ei olnud. "Olid kas väga suured ja kallid või siis mänguasjalaadsed tooted, mida merele saata ei saa," märkis Sepp.

Koostöös ettevõtetega MEC Insenerilahendused ja Mindchip valminud alusega on teadlased esialgu teinud katsetusi kontrollitud tingimustes, kuid lähiajal pannakse see proovile ka avamerel. Prototüübi arendustöö lõpeb suvel, millele järgneb kitsaskohtade kaardistamine. Praegu saab alusele käsklusi anda ja see suudab piiratud ulatuses mere peal liikuda. 

"Üks probleem on hetkel takistuste vältimine. Seega peab töötama selle nimel, et alus suudaks radarite ja kaamerate kaudu objekte tuvastada ja iseseisvalt otsuseid vastu võtta," kommenteeris nooremteadur.

Juhitakse kaldalt

Alus ei ole siiski täielikult autonoomne, sest seda juhib kaldalt selleks ettevalmistuse saanud operaator. "See on ikkagi suur edasiminek, sest muidu peaks juba ohutuse pärast paadis olema mitu inimest. Kui tulevikus on mehitamata paate rohkem kui üks, siis võib piisata ühest operaatorist, kes neid juhib. Tööjõus on see väga suur kokkuhoid," arutles Elor Sepp.

Kuna operaator vajab paatide juhtimiseks internetiühendust, siis üks suurem murekoht ongi levi saadavus merel. "Kõige paremini töötab alus praegu 4G-levialas, aga avamerel on sellega päris kitsas, samuti teatud rannikumere piirkondades," rääkis nooremteadur. Olukordadeks, kus tekivad leviaugud, on vaja, et sõiduk oleks senisest autonoomsem ja suudaks iseseisvalt otsuseid vastu võtta. 

Teadlased katsetavad ka lahendust, mille puhul saaks operaator alusega ühendust satelliitinterneti vahendusel. Selline lahendus võimaldab ühendust kogu merealal, kuid on samas aeglane ja kallis. "Seetõttu oleme esialgu sunnitud piirduma oma katsetustel piirkondadega, kus on piisav mobiililevi ning loodame uute tehnoloogiate arenemisel lahendust ka meie probleemile. Hetkel käib arendus piisava autonoomsuse taseme nimel, et mereohutus oleks tagatud ka ootamatu side katkemise korral," märkis Sepp.

Päris autonoomsena ei saa paati kasutada ka seetõttu, et esialgu puudub selleks vastav seadusandlus. "Isegi kui paat suudab iseseisvalt navigeerida, peab säilima operaator, kes paadi kulgemise eest vastutab. Sarnaste küsimustega tegelevad ka isejuhtivate autode arendajad," lisas Sepp.

Kasulik ka kalameestele

Rahvusvaheliselt on mehitamata paatide arendamine viimastel aastatel aina enam hoogu kogunud. Teiste hulgas töötatakse välja ka purjejõul liikuvad mehitamata alused. "Meie jaoks oli kõigele muule lisaks oluline, et alus oleks kergesti treileliga transporditav ja seda saaks vajadusel kiiresti näiteks Pärnu lahest Soome lahte viia," märkis nooremteadur.

Lisaks sellele, et alus aitab koguda teadlastele olulist infot, võib tulevikus sellest kasu olla ka kalameestel. Sageli veedavad traaliga püüdjad päris palju aega selleks, et otsida kohta, kus parasjagu kalu on. Suured laevad võtavad aga ohtralt kütust. "Kui neil oleks võimalus enne püüki saata välja väike ja kerge alus, mis neile vajalikku infot kalade paiknemise kohta annab, tähendaks see päris suurt kokkuhoidu," arutles Sepp.  

Ta lisas, et alus on välja töötatud universaalse uurimisplatvormina, võimaldades kasutada erinevaid seadmeid, mis saavad töötada autonoomselt või kaugjuhtimise teel. Ühe järgmise sammuna ongi plaanis leida alusele uusi võimalikke kasutusvaldkondi.