Karvase mammuti geenilugu sai selgemaks
Karvane mammut oli kümmekonna omaaegse mammutiliigi seas üks omapärasemaid, paksu karva ja väikeste kõrvadega.
Rahvusvaheline teadlasrühm on nüüd kõrvutanud karvaste mammutite ja tänapäevaste elevantide geene, et karvamammuti liigiomaste omapärasuste tagapõhja ja kujunemist mõista.
David Díez-del-Molino Stockholmis asuvast Paleogeneetika Keskusest ja ta kolleegid võtsid ette 23 Siberis elanud karvase mammuti ja 28 tänapäevase india ja aafrika elevandi genoomid.
Karvase mammuti isendeist vanim oli elanud umbes 700 000 aastat tagasi, kui liik oli alles välja kujunenud, ülejäänud aga pärinevad vähem kui 100 000 aasta tagant.
Teadlased kirjutavad ajakirjas Current Biology, et paljud karvasele mammutile iseloomulikud tunnused — nii nagu neile nimegi andnud paks karvkate või ka suured rasvavarud — olid loomade geenidesse kodeeritud juba liigi tekkimise ajal, kuid väljendusid aja möödudes üha tugevamalt.
Paljud karvasele mammutile iseloomulikud geenid olid seotud kohastumusega eluks külmades oludes. Teadlased panid tähele, et suur osa neist külmaga kohastumise nimel muundunud geenidest on samal eesmärgil muundunud ka mõnedel tänapäevalgi arktilistel aladel elavatel loomadel, kes ise sugugi mammuti sugulased ei ole.
Karvasel mammutil ilmnes näiteks liigiomaseid geenivariante, mis paistsid korraldanuvat rasva ainevahetust ja talletust ja mille sarnaseid leidub ka põhjapõdral ning jääkarul. Tegu on siis arvatavasti mitmel liigil üksteisest sõltumatult sama rada läinud geenimuundustega ehk peenemalt öeldes konvergentse evolutsiooniga.
Kunagi varem ei ole nii paljude karvaste mammutite geene ühekorraga nii põhjalikult kõrvutatud. Seetõttu õnnestus teadlastel leida mitugi geenivarianti, mida varem, väikese andmestiku pealt oli peetud karvamammuteile üldiseloomulikuks, kuid mis nüüd osutusid siiski liigisisese varieerumise näiteiks.
Seekordne uuring hõlmas küll ainult Siberi karvamammuteid, kuid edaspidi loodavad teadlased samalaadsesse uuringusse kaasata ka Põhja-Ameerika isendeid.