Magama jäämiseks soovitatakse lugeda lambaid, aga mida teha töö puhul? Mõned inimesed vannuvad, et nad loevad tomateid, kuni kõik tööd ongi tehtud. Idee pole uus. Algupärast meetodit tutvustas 1980. aastatel itaallane Francesco Cirillo. Ta kasutas köögikella, mis sattus olema tomatikujuline. Sellest sündiski itaalia keelsest tomati sõnast Pomodoro meetod.

Mõte on teha tööd lühikeste, paarikümneminutiliste pingutustena, pidades vahepeal teadlikult 5–10-minutilisi pause. Teadlikkust toetab ajakulu registreeriv kell. Meetodi toimimiseks ei pea see olema ilmtingimata tomatikujuline. Ent 20–25-minutiline töötsükkel kannab tinglikult ühe tomati nimetust. Pärast kolme "tomatit" on aeg pidada pikem, umbes pooletunnine paus.

Pomodoro meetod aitab koondada töövõime piisavateks keskendumishetkedeks ja pakub, isegi sunnib seejärel puhkama. Seda võibki pidada meetodi populaarsuse põhjuseks. Meie töökeskses kultuuris on palju puhkamist hukka mõistvaid sõnumeid. Intelligentsuse all mõeldakse võimet, mille abil lahendatakse probleeme. Selle kõige kriitilisem komponent on lisaks kirjelduse ja ennustuse võimele öelda, mis on, mis oli ja mis saab olema, aga veel ka seda, mis ei ole nii, mis võiks olla ja mis mitte. See tähendab, et intelligentsus ei koosne ainult loomingulistest oletustest, vaid ka loomingulisest kriitikast.

Järelikult oli Francesco Cirillo päris intelligentne, julgedes astuda vastu töökoorma alla mõistuse kaotanud hingeliste mantrale, teha nii palju tööd kui võimalik, sest valu on hea. Piisas tomatikujulisest tilisevast kellast tuletamaks inimestele meelde, millal puhata ja hoida töö mõõdukana. Tema järgijad avastasid, et nii suudetakse teha rohkem, kui masinlikult ja mõistust kaotades töö kallal rassides.

Töövõimeprobleem omandas uue kvaliteedi, kui töö siirdus kontoritesse ja muutus teabepõhiseks. Senise tükitöö võtsid üle masinad. Tükitöö mõõtmine oli lihtne. Mõõdeti toodangu ühikuid, nende kvaliteeti ja neis esinevaid vigu. Inimesega võrreldes osutusid masinate näitajad kulutõhusamateks. Teadupärast juhitakse masinate tööd andmetega. Neid kogutakse ja kombineeritakse väärtuslikeks töökäskudeks lugematutes kontorites, kus peaks tehtama intelligentsemat tööd.

Kuidas mõõta aga kontoritöötaja tootlikkust? Mõned masinad teevad ühe programmilise käsuga tükk aega kasulikku tööd. Järelikult on juhis väärtuslik ja selle ühekordne koostamine kulutõhus. Hakkas sündima olukordi, milles töötaja loob midagi kasulikku paar korda pikema perioodi jooksul ja ülejäänud aja ei tee näiliselt midagi. Isegi kui majanduslikult võib selline kord olla mõlemale tööprotsessi osapoolele otstarbekas, õõnestaks mitte midagi tegev juhtiv töötaja ülejäänute töömotivatsiooni.

Enamasti nõutakse peaga töötajalt pidevat tööprotsessi uskudes seejuures, et selle tulemusel tagatakse soovitud loominguline kvaliteet. Tõsi, osa teabepõhisest tööst nõuab kestvat analüütiliste sammude sooritamist. Kunagi kandsidki sellise töö tegijad nimetust – kompuuter. Puhas arvutamine oli üks esimesi automatiseeritavatest kontoritöödest. See, et keegi kasutab arvutamisest keerukamas töös arvutit, on pigem ennustus, et seegi töö on peagi allutatav algoritmidele ja automatiseeritav.

Nutikas töötaja on kahe teraga mõõk. Ta lõikab töömäest viilu tööandjale ja võtab sellest kasulikku ka iseendale. Mitmed uuringud viitavad, et nutikad töötajad töötavad vähem, kui neist arvatakse. Nende töine tulemus on hea ja nad oskavad jätta mulje, et on tööga pidevalt hõivatud.

Mulje ongi üks kaasaegse töökultuuri innovatsioon. See võimaldab olla kriitilistel hetkedel päriselt kasulik ja täita ülejäänud aeg taastumise, enesetäiendamise, vaimse rikastumise või kehalise tublidusega. Need kõik on vajalikud selle ühe väärtusliku panuse korduvaks sündimiseks. Paraku ei tohi sellisena vaimset tööd tänases töökultuuris veel avaldada. Arusaamade ja tegelikkuse lõhe ületamisel tuleb appi töö simuleerimine.

Mõnedes riikides hinnatakse, et kümnest kaheksa tööandjat koguvad töötajate töise tegutsemise kohta andmeid. Pidev jälgimine segab ja demotiveerib. Samas motiveerib see leiutama ka vastumeetmeid. Osa neist on vähem innovaatilised. Nagu näiteks protesteerimine ja ähvardamine kohtuga. Nutikamate lahendustena on loodud näiteks Zoomi ja teiste videokoosolekute jaoks ekraanil töötajat asendavad liikuvad pildid.

Sellegi arengu tagant paistab välja koroonapandeemia arenguid kiirendav mõju, kui tööprotsess siirdus kodudesse. Peagi valmisid ka tööandja huve kaitsvad meetmed. Näiteks hakati kasutama jagatud tööekraani ühendust, mille vahendusel sai ettevõtte juht kontrollida, kas kodune töötaja ikka teeb tööd ehk ekraanil midagi toimub.

Ärge tööandjale sellest rääkige, aga temale jäetava töö kokku lugemise mulje jaoks leiti lahendus, kasutades tehnoloogiasiirde protsessi. See tähendab, et teises valdkonnas olev idee rakendati uude väärtusahelasse. Pahandamiseks pole põhjust, sest idee on ju intelligentne. Just sellist leidlikkust vaimselt töötajalt eeldataksegi.

Paljudes veebimängudes kaotab mängija ühenduse või ta mängupositsioon halveneb, kui ta pole mõnda ega ekraanil midagi teinud. Tundide viisi mängijad soovivad pause pidada, aga nad ei taha, et senise töö tulemus seetõttu kannataks. Lahenduseks mõeldi välja hiireliigutajad, levinud keelepruugis spinbot'id. Teostusi on mitmeid, end eesmärk kõigil sama – jätta mulje, et teisel pool ekraani tegutseb aktiivne inimene.

Sina võid töö jaoks lugeda tomateid, aga tööandjale sööda lugemiseks hiireliigutusi.