Müüdimurdjad

Ettevõttes Stargate Hydrogen tehnoloogiajuht Rainer Küngas märkis, et ettevõtetes toimuva teadus- ja arendustöö kohta ringleb endiselt mitmeid müüte. "Neist ühe kohaselt tehakse ettevõttes labasemat või lihtsamat teadust kui ülikoolis. See ei ole alati tõsi. Mõnikord tehakse selles ühte, tuumteadmust puudutavat asja isegi palju fokusseeritumalt," märkis ta Eesti Noorte Teaduste Akadeemia korraldatud konverentsil "Eesti noorteadlased välismaal".

Samas võtmes innustavad erasektorit peale kasumi teisedki ajendid. "Ettevõttes peab alati meeles pidama, mis on kommertsiaalne väljund, aga vähemalt ettevõttes töötavaid inimesi kannustab väga palju kõrgem eesmärk inimesi aidata," lisas Küngas.

Soome ettevõttes IQM Quantum Computers töötav Johannes Heinsoo märkis, et erasektoris on selleks sageli paremad võimalused ja taustafoon kui akadeemilises maailmas. "Võib-olla sa isegi ei proovi sa seal väita, et sinu teadustööl on praktiline rakendus," viitas füüsik.

Osaliselt on see paratamatu. Tehnilise valmisoleku madalamatel astmetel tegutsemiseks ja alusuuringuteks piisab sageli juba nendest vahenditest, mis on olemas näiteks ülikooli ühel uurimisrühmal. Kvantarvutite laborist väljaspoole viimiseks on tarvis aga rohkem vahendeid.

"Tehnilise valmisoleku redelil üles ronimiseks on vaja iga uue sammu jaoks suurusjärgu võrra suuremat meeskonda. Sa saad ülespoole minna ainult siis, kui sa oled selles kambas, sul on need ressursid, mis on olemas ettevõttes," märkis Heinsoo.

Nii Cambridge'i Ülikooli uurimisrühma kui ka ettevõttega Transition Bio seotud Kadi Liis Saar lisas, et mõlemas maailmas toimuvaga kursis olemisel on oma võlu. "Kui tahad, et sinu tehnoloogia mingil määral maailma muudaks, pead otsima sa võimalusi tööstusega koostööd teha. Seal on teadmussiirdeks suurem ekspertiis. [...] Kui mul tekib mõte millegi tegemiseks, siis väga sageli valin uurimisrühma selle järgi, kui palju ressurssi selle küsimuse lahendus vajab," kinnitas Saar.

Ravimiettevõttes GSK tegev olev Helena Rannikmäe rõhutas, et ülikoolist ettevõttesse liikumisele järgnev sõltub suuresti inimesest endast. Täpselt samamoodi, nagu mängib ettevõtlikkus olulist rolli akadeemilises maailmas ja ühiskonnas tervikuna.

"Sa võid minna suurde ravimifirmasse ja sulle öeldakse kõik ette, mida sa tegema pead. Ideed on juba loodud ja sa lihtsalt täidad seda, mida keegi sulle kõrgemalt ette annab. Ent ka suuremas ravimifirmas võib teha algteadust ja luua ideed ise," sõnas Rannikmäe. Palju sõltub sellestki, kas tegu on alles asutava iduettevõttega või aastas miljardeid eurosid teeniva suurettevõttega. Viimasel puhul on oma originaalse panuse tähtsus mõnevõrra väiksem.

Geograafiline kõverlääts

Nii Eestis kui ka mitmel pool mujal Mandri-Euroopas kohtab ikka ja jälle seisukohta, et ettevõtetes tehtav teadus on kallutatud või vähemväärtuslik. Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere hinnangul on arusaama taga piirkonna teaduse tegemise ja rahastamise eripärad. Eesti teadustulemustest tuleb avalikust sektorist 80–90 protsenti. Euroopas tervikuna on suhe 50–50. "See ei ole meie konkurentsieelis, vaid tragöödia," viitas akadeemik.

Liiatigi viitavad analüüsid, et ettevõtete tehtavast teadustööst suudab ühiskond vahetumat tulu ammutada. "Erasektorist tulevad publikatsioonid on süstemaatiliselt kvaliteetsemad, reageerivad kiiremini ühiskonna vajadustele ja teenivad ühiskonda märksa rohkem, kui avalikust sektorist tulevad publikatsioonid. Isegi kui arvestada, et avalik sektor peab tegelema ka uurimisvaldkondadega, millel pole otsest materiaalset kasu," lisas Soomere.

Rainer Küngas märkis, et alusteadusega tegelemine kergitab ettevõtte mainet. Tehnoloogiajuht tõi näitena oma kunagise tööandja, keemiaettevõtte Haldor Topsøe, mis investeeris teadus- ja arendustegevusse kümme protsenti oma kasumist. Ehkki kohalikes tehastes ei leidnud rakendust sugugi mitte kõik innovatsioonid ja maailma tippteadusajakirjades kirjeldatud meetodid, tuli see kasuks kaubamärgile tervikuna.

Vähemalt sama oluline on see ravimitööstuses, mis ergutab koostööd ka ülikoolidesse jäänud teadlastega. "Aasta lõpuks on väga oluline näidata, et sul on publikatsioon kuskilt tulnud. Akadeemiline koostöö kindlasti aitab sellele kaasa," sõnas Helena Rannikmäe.

Teadlase tupiktee?

Noorteadlaste sõnul on eelarvamusi teisigi. Näiteks nähakse avalikust sektorist erasektorisse liikumist millegi pöördumatuna ja on ühtlasi märk isiklikust ebaõnnestumisest.

"Mingi hetk oli mul endalgi mõtteviis, et kui ma ei saa teadlaseks, professoriks, siis ma olen läbikukkunud. Enam mitte. Kuna mul ei õnnestunud oma unelmate instituutides rühmajuhiks saada, oli firmasse minek minu teadlik valik. Ma ei olnud nõus tegema teadust seal, kus mul oleks see võimalik olnud," kirjeldas oma kogemust Elo Madissoon, kes töötab iduettevõttes Owkin.

Ühtlasi ei tasuks vähemalt välismaal peljata, et erasektoris käe valgeks saamine teadlaskarjäärile igaveseks ajaks kriipsu peale tõmbab. Tõsi, ülikooli jäänud kolleegidega konkureerimine võib osutuda akadeemilisse maailma naasta proovides esialgu keerukam. "Kui see ei ole just väga lühike periood, siis isegi juhul, kui sa tegeled firmas teadustöö ja publitseerimisega, on samale kohale kandideerides väga raske võistelda nendega, kes pühendavad teadusele 100 protsenti oma ajast," lisas Madissoon.

Kadi Liis Saar soovitas aga meeles pidada, et maailma on suur. Erinevates ülikoolides peetakse au sees ja hinnatakse eri tausta. "Suure tõenäosusega oled sa vähem publitseerinud ja su taust teistsugune, aga sisemise motivatsiooni olemasolul keerad sa selle enda eeliseks. [...] Sul on nii palju alternatiivomadusi, mida sa sisse tood. Mõni ülikool ei pruugi seda soovida, aga see on ka sinu jaoks signaal, et võib-olla pole see õige keskkond, kuhu minna. Üsna kindlalt leidub maailmas instituute, kes just seda tugevat tööstuskogemust hindavad," sõnas Saar.

Missioonitunde kõrval jättes võib aga kord erasektorisse läinud teadlasel naasmiseks lihtsalt motivatsiooni nappida. "Ma juhendan praegu doktorante, kirjutan artikleid, lisaks olen firma rahadega saanud hulga patente ja sama tehnoloogiaga annab teha hiljem teadustööd edasi. Tagasitee ülikooli on kindlasti olemas. Iseasi kas pärast seda võimendavat meeskonda, palgaraha ja töö-vaba aja suhet sa tahad tagasi minna," lisas Johannes Heinsoo.

Kindlasti peaks tema sõnul aga tudengid oma õpingute ajal vähemalt lühikest aega oma silmaringi laiendama. Sealjuures on Eesti teadmusmahukate ettevõtete valik viimastel aastatel oluliselt laienenud.

"Mul endal oli tudengina tunne, et Eestis palkab füüsikuid peale uurimisasutuste ainult Eesti Energia. Nüüd täppisteaduste suvekoolis käies oli minu üllatuseks eraettevõtjatest ettekandjaid rohkem," meenutas Heinsoo. Sarnaselt pidas olukorda osaliselt tänu iduettevõtetele praegust olukorda paremaks Rainer Küngas.

Samas ei tasuks oodata, et head kodumaist praktikakohta on võimalik leida igas valdkonnas. "Näiteks koolitatakse meil väga palju molekulaarbiolooge ja geenitehnolooge, aga ma pole kindel, et Eestis on neile piisavalt praktikakohti. Suured ravimifirmad koonduvad üksikutesse kohtadesse, nagu Cambridge'i või Šveitsi," tõdes Madissoon. Viimane kimbutab teiste isegi näiteks Soomet ja Rootsit.

Paneelarutelul "Teadlasena ettevõttes" osalesid Rainer Küngas, Helena Rannikmäe, Johannes Heinsoo, Elo Madissoon ja Kadi Liis Saar. Arutelu juhtis Andi Hektor.