Olen liiga noor, et mäletada vanu häid aegu, kuid isegi viimastel aastatel on enamikes avaliku sektori ametites, ülikoolides vähesemal määral, kommunikatsiooniosakonnad hüppeliselt paisunud. Need kõik üritavad kehtestada oma narratiivi ja maailmanägemust. Milleks seda vahemeeste armeed tarvis on? Tõmmates paralleeli valimistega, lõpuks karjuvad kõik üksteisest üle, inforuum upub selge sõnumi asemel mürasse ja ainsana saavad rikkaks reklaamimüüjad.

See vastab kõik tõele, kuid häda ongi selles, et müra on tunduvalt rohkem kui varasematel aastatel, ent kas me peaksime alla andma? Meil on vaja inimesi ja teadlasi, kes avalikes aruteludes kaasa räägiksid. Me ei saa jätta neid vaid valjult käratsevate poliitikute ja valeuudiste levitajate pärusmaaks. Sinna kõrvale on vaja kvaliteetset sisu.

Jah, meil on vaja inimesi, kes aitaksid anda teadlastele hääle! Jah, sul on õigus, et see tähendab veel rohkem uudiseid, veel rohkem infot ja kokkuvõetuna veel rohkem lärmi.

Teadlastele võib jääda mõnikord õigustatult mulje, et üha rohkem raha kulub seetõttu sisu loomise asemel selle turundamisele, seda eriti napi teadusrahastuse korral. See võib viia paratamatult ülikooli sees hõõrumisteni.

Minu sõnum kommunikatsiooniinimestele on, et astuge samm tagasi ja laske oma teadlastel rääkida. Nad ei pea tegema seda teie enda sõnadega. Me ei peaks kirjutama ise liiga palju uudiseid ja pressiteateid. Selle asemel koolitage oma teadlasi ja aidake neil mõista, kuidas kõige tõhusamalt laiema avalikkusega suhelda. Nemad hakkavad oma tegemiste ja käitumisega ise sisu looma. Selle jaoks pole vaja varasemast palju rohkem inimesi.

Kommunikatsiooniinimestena on meie kohus olukorda jälgida. Kui mõnel teadlasel tekib näiteks ajakirjanduses või ühismeedias toimuvas vaidluses probleem, on meie asi teda aidata. See võib tähendada talle meediaalase nõu andmist, psühholoogilist tuge ja mõnel juhul isegi õigusabi, kui ta satub laiema rünnaku ohvriks. Seda juhtub tänapäeval ikka ja jälle.

Taaskord, me ei peaks pressiosakondi tingimata paisutama, vaid oma rolli ümber mõtestama. Meie roll on teadlasi toetada, kuid hääl peab olema nende oma.

Venemaa sissetungi ajal võib sõjandusmõistete kasutamine olla veidi kohatu, kuid see näib olevat järjekordne näide, kuidas ülalt alla tulevate käskudel põhineva doktriini asemel on oma vahendite kulutõhusalt kasutamiseks mõistlikumaid võimalusi.

Jah, see on väga oluline, et laseksime oma kommunikatsiooniosakondades ja veel kõrgemal tasemel selles vallas ohjad käest. See on osa laiemast pöördest ja peame sellega leppima.

Teadlaste ja ülikoolide roll haridusasutustena on teenida avalikkust, riiki, majandust, poliitikuid jne ning vastata neile esitatud küsimustele tõenduspõhisel viisil hangitud teadmistega. Kommunikatsioon on oluline ja selle toimimiseks peavad teadurid, professorid jt tundma, et nad saavad vabalt rääkida.

Kui kaugele selle vabaduse andmisega minna saab? Nelja aasta eest lõi Eestis laineid juhtum, kus tselluloositehase rajamist puudutava tulise arutelu ajal otsustasid kolm teemaga seotud ülikooli, et nende kaubamärkide alt väljendatakse ainult koordineeritud seisukohti, mis tegi mitmed teadlased murelikuks. Mis, kui üldse, on sellel pildil valesti?

Mainisin oma loengus nelja laiemat suundumust. Neist ühe kohaselt peame selgitama, kuidas teadus töötab. Teadus põhineb erinevate vaatenurkade dialoogil. Lõpuks jõutakse nendega arvestades mingisuguse lõpptulemuseni, mis on tõenduspõhine ja muutub teaduslikuks faktiks. Nii poliitikutele kui ka laiemale avalikkusele tuleb muuta mõistetavaks, et teaduses ei valitse alati üks kõikehaarav ja ühetaoline seisukoht.

Muidugi, kui teema on tähtis, nagu Covid-19 puhul, peaks esmalt teaduskogukond selle üle omakeskis arutama ja alles seejärel avalikkusega suhtlema. Ent peame jätkuvalt selle juures seletama, kuidas teadus töötab. Teadlased ei räägi kogu aeg ühel häälel. See on täiesti normaalne. Kommunikatsiooniinimesed peavad sellega leppima.

Ajalukku vaadates on suur osa ülikoolide laiemale avalikkusele suunatud suhtlusest hõlmanud pressiteadete välja riputamist või muul viisil uute ja kuumade teadustulemuste tutvustamist, mis võib luua teadusest kõikvõimsa üliolendi kuvandi. Kuidas kaasaegsete ja internetiajastu meediumitega selle olemust täpsemini edasi anda?

Pressiteated ei kao täielikult kuhugi ja tahame ka Šveitsis, et inimesed meie ülikoolides tehtavast teadustööst räägiks. Peame aga jälgima, et taoline teadusuudiste tootmine ei moodustaks meie tööst liiga suurt osa. Teadlaste võimestamisega anname võimaluse rääkida neile sobivates kanalites nendelegi teadlastele, kelle tegevusvaldkond pole pressiosakonna jaoks piisavalt kütkestav. Kui keegi teeb seda edukalt, siis seda parem meile kõigile.

Osaliselt on häda selles, et vähemalt Šveitsis räägib ajakirjandus teadusest vähem. Lisaks leiab ajakirjanduses üha vähem neid inimesi, kes oskavad teadlaste sõnumit laiemale avalikkusele arusaadavaks muuta.

Peame seetõttu mõtlema sellelegi, kuidas toetada teadusajakirjanikke ja tugevdada teadusajakirjandust, isegi kui nad meid mõnikord kritiseerivad. Me pole ettevõte, vaid ülikool, mis peaks aitama ühiskonda ja majandust. Me ei saa üksi mäetipult oma sõnumeid karjuda ja oodata, et inimesed neist hooliks.

Viimase 10–15 aasta jooksul on tekkinud erinevaid ühismeediaplatvorme nagu seeni pärast vihma. Mõned surevad vaikselt välja, mil teiste kasutajaskond kasvab hüppeliselt, järgides tihtipeale põlvkondade piire ja vahetumist. Kui oluline on taolise killustumise valguses, et teaduskommunikatsiooniga tegelevad inimesed oleksid isiklikult kõikjal kohal?

Usun, et institutsioonina ei peaks üritama me tegutseda igas võimalikus keskkonnas. Selleks tuleks palgata hulk nende toimimisloogikaga hästi kursis olevaid inimesi. See toob taaskord välja vajaduse teadlaste koolitamiseks. Nad saavad väljendada end seal, kus nad end mugavalt tunnevad, Twitterist Facebooki või TikToki ja Mastodonini, millest peaks saama kohe uus Twitter.

Kommunikatsiooniinimesena ei saa ma anda neile käsku, kus teadlased suhtlema peaksid. Nad nuputavad ise välja, kuidas on kõige kavalam mõnda platvormi kasutada. Küll tuleb teadlastele õpetada üldisi kommunikatsioonireegleid, mis kehtivad kõikjal, ja neid toetada, kui nad millegagi hätta jäävad.

Kaasaegseid tööriistu kasutades saab jälgida, kui hästi nende valitud strateegia töötab. Üritan ise juurutada süsteemi, kus anname umbes kord kuus aktiivsematele teadlastele tagasisidet, mis oli hea säuts või postitus, et üksteiselt õppida. Korraldame selliseid arutelusid ka päris maailmas, sest teadlased võivad küll veebis üksteisega väidelda või üksteist toetada, kuid pole kunagi isiklikult kohtunud. Taoline kogemuste vahetamine muudab nad paremaks suhtlejaks.

Mõnes kitsas valdkonnas, sh teadusajakirjanduse vallas töötades on lihtne unustada, et kuigi teadlased võivad töötada ühiskonna hüvanguks, on nii teadlased kui ka ülikoolid ise huvirühm, sest ka nemad tahavad muu hulgas riigieelarvepirukast oma osa. Millise piiri ületamisel võiksid teadlased oodata, et neid ei kohelda enam siidkinnastega?

Peame eristama teadust poliitika jaoks ja teaduspoliitikat. Neist esimene tähendab, et teadlastel on näiteks poliitikakujundamise mõttes oluline teaduspõhine teadmine, mida poliitikutele anda.

Teisega peaksid tegelema teadlaste ülemused ja poliitikutele selgitama, miks on teaduse rahastamine oluline. Kui teadlased hakkavad poliitikut nõustama, tuleb seetõttu kohe alguses reeglid kirja panna, kuidas nad seda teevad, et nende rollide hägustumist vältida.

Ajakirjanikega suheldes võiksid tegevteadlased ideaalis teaduspoliitikast eemal hoida ja keskenduda poliitikat mõjutavale teadusele. Teadlastele tuleks neid mudeleid selgitada, et nad oskaksid teha suhtlemisel paremaid otsuseid. Muidugi on nende kahe rolli vahel paratamatult jupp halli ala.

Meeleheitlikul ajal on vaja mõnikord appi võtta meeleheitlikke meetodeid. Kirjeldasite ise kampaaniat, kus palusite 50-l Šveitsi suurima Twitteri jälgijaskonnaga teadlasel teaduse rahastamise vähenemise ootuses avalikult lokku lüüa ja vähemalt osaliselt tänu sellele õnnestus ka musta stsenaariumit vältida. Kas teie sõnade ja tegude vahel pole praegu vastuolu ning kuidas see ettevõtmine poliitikute silmis teadlaste mainet mõjutas?

Taolised olukorrad on alati veidi delikaatsed ja keerulised, kui kogu ülikoolisüsteemi president peab midagi oma bossidelt, poliitikutelt midagi paluma. Kampaanias osalenud teadlased polnud poliitikutega sedavõrd lähedased, mistõttu töötasid need sõnumid üpris hästi. Muidugi pole poliitikud ja valitsus taolise käitumise peale kuigi õnnelikud.

Viimane toob välja ülikoolide autonoomia olulisuse. Kui need sõltuvad poliitikute tujudest liiga palju, on see ohtlik. Aeg-ajalt peame kasutama oma vabadust oma huvide kaitsmiseks. Kui näeme, et me ei suuda eelarvekärbete korral meile usaldatud rolli täita, peame sellest laiemale avalikkusele teada andma.

Üldiselt pole Euroopa poliitika polariseerunud sedavõrd palju kui näiteks Ameerika Ühendriikides ning teadusküsimused pole saanud osaks poliitilisest platvormist. Sellegipoolest võib tekkida praegu näiteks energia- ja metsanduse küsimustes poliitikutel kiusatus kuulata teadusmaastikul vaid talle sobivate vaadetega teadlasi. Kuidas vältida teaduse ja teadlaste politiseerimist?

Erinevatele vaadetele peab ruumi jätma. Šveitsis oleme energiaga seotud küsimuste lahkamiseks moodustanud ekspertkogu, kust leiab inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Võime alati vaielda, kes parim teadlane õigupoolest on, kuid nad peavad olema sinna kuulumiseks oma ala tipud.

Ajakirjanikega suheldes võib rääkida neist ekspertidest igaüks oma teadustööst ja arvamust avaldada, kuid end rühma liikmena esitledes peavad nad kõik juhinduma ekspertkogus kujundatud seisukohast. Me ei ütle, et teadlased peavad sinna kuuludes vait jääma. See läheks vastuollu teadlaste sõnavabadusega.

Kui vaadata sama mündi teist külge, siis viimastel aastatel on seoses teadusnõustamisega läbi käinud ka idee, et teadlane ei peaks leidma meediamaastikult ainult endale meeldiva ajakirjaniku, vaid n-ö kodustama ka mõne poliitiku. Millised on taolise lähenemise eelised ja ohud?

See on tervitatav, kui teadlastel ja poliitikutel tekib rohkem võimalusi vahetult suhelda ning üksteist paremini tundma õppida. Teadlastel tekib parem ettekujutus, kuidas poliitika toimib. Teadlased otsivad ja esitlevad alati parimat lahendust. Poliitikud otsivad seevastu lahendust, mis on ühiskonnale vastuvõetav.

Nägime pandeemia ajal, kuidas teadlasi ja poliitikuid omavahel harjumatult tihedalt suhtlema sunniti. See oli alguses mõlema poole jaoks väga raske. Teadlased ei suutnud mõista, miks ei asunud poliitikud kohemaid nende soovitusi juurutama. Ent see on ka õige ja mõistetav. Inimesed andsid valimiskasti juures oma huvide esindamiseks neile, mitte teadlastele. Teame ajaloost, et tehnokraatlikud valitsused ei toimi. Kui panna juhtima igat ministeeriumi erialaeksperdist teadlane, ei lõppe see kuigi hästi.

Seega on alati hea, kui teadlaste ja poliitikute omavahelises suhtluses tekib usalduse kasvatamiseks võimalusi. See võimaldab teha kriisi ajal ladusamat koostööd. Koroonapandeemia ei jää ainsaks taoliseks suureks väljakutseks – Ukrainas käib sõda, kliima muutub, energiat napib, küberründed sagenevad jne. Meil on vaja, et mõlemad pooled õpiks teineteist kuulama.

Kui näha koroonapandeemias teadlaste vaatenurgast midagi head, siis kasvatas see enamikes Euroopa riikides usalduse kasvu nii nende kui ka teaduse vastu tervikuna. Kui kaua see kestab ning kuna teadusbaromeetrite kohaselt leidub alati riikides 10–15 protsenti inimesi, kes teadust ei usalda või seda lausa jälestavad, siis kas neid on mõtet üleüldse püüda?

Näeme uuringutes usalduse kasvu üle terve Euroopa. Arvan, et see on püsivamat sorti nähtus, sest elame teadmusühiskonnas. Teadus ja teadmised mängivad selles hakkama saamisel üha olulisemat rolli. Täielikult ei kao konarused ühiskonna, poliitikute ja teadlaste vahelises suhtluses muidugi kuhugi.

Teaduse suhtes üdini umbusklikele inimestele on aga minu arvates keeruline kuidagi läheneda. Peaksime neil olla laskma. Me ei pea jõudma absoluutselt kõigini ja see on ka ilmseltvõimatu, 70–80 protsendist piisab juba täiesti. See ei tähenda, et peaksime lõplikult käega lööma, alati tuleb uusi formaate jne. Pärast 20 aastat teaduskommunikatsiooni vallas tegutsemist ei näe ma aga ühtegi lähenemist, millega neid haarata annaks.

Gian-Andri Casutt tegi ettekande teadukommunikatsiooni konverentsil "Teaduskommunikatsioon liigutab…".