Ameerika teadlased on avastanud, et rähni toksimistegevuse korraldamisega on ametis samasugused ajuosad ja samasugused geenid, mis teistel lindudel tegelevad lauluga, paljudel imetajatel keerukamat laadi häälitsemisega ja inimesel kõnega.

Linnulaulul ja inimkõnel on teatavasti tuvastatud mitmeid ühiseid jooni: mõlemat õpitakse peamiselt noores eas ja mõlemad nõuavad lihastelt keerukat koostööd.

Nii inimestel kui ka laululindudel on eesajus närvirakustruktuure, tuumi, milles on sisse lülitatud parvalbumiini nimelist valku kodeeriv geen.

Väärib tähelepanu, et seda valku ei ole leitud neist ajutuumadest neil lindudel, kes erinevalt laululindudest ei vaja oma väheste häälitsusoskuste omandamiseks erilist õppimist.

Nüüd tuvastasid Matthew Fuxjager Browni Ülikoolist, Eric Schuppe Wake Foresti Ülikoolist ja nende kolleegid, et ka rähnidel on ajus piirkondi, kus toodetakse parvalbumiini, ja et need piirkonnad sarnanevad arvult ja asukohalt laululindude eesaju lauluõppetuumadega.

Teadlased panid ka tähele, et need piirkonnad aktiveerusid just siis, kui rähn kiiresti puutüve toksis, mitte aga siis, kui rähn kurguga hääli tegi.

On teada, et rähnid ei toksi puid mitte ainult selleks, et toiduks putukaid leida või pesaõõnt uuristada, vaid ka selleks, et oma territooriumi märgistada või kaaslast leida. See kõik nõuab suurt osavust ja kohanemisvõimet ning head lihaste koordinatsiooni.

Nüüd võib uue uuringu alusel arvata, et puutoksimine ongi rähnidel õppides omandatud oskus. Kas arvamus tõeks osutub, peab näitama mõni edasine uuring.

Praegusest tööst kirjutavad Fuxjager, Schuppe ja kaasautorid aga ajakirjas Plos Biology.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.