Varasematest katsetest oli teada, et aju kasutab rasvarakkudega suhtlemisel vahemehena sümpaatilise närvisüsteemi. Ohtlikus olukorras annab see kehale võitlemiseks või põgenemiseks käsu toota rohkem energiat. Muu hulgas ammutatakse selle käigus rohkem energiat rasvast. Ajju sõnumite saatmiseks eritavad aga rasvarakud muu hulgas hormoone, mis peaks söögiisu vähendama.

USA-s asuva Scrippsi uurimisinstituudi teadlase eesotsas Li Ye kahtlustasid aga, et rasvarakkudel on selleks ka kiirem võimalus. Oletuse proovile panemiseks võttis Ye töörühm appi mõne aasta eest loodud kemikaalikokteili. Viimase abil on võimalik muuta loomade koed läbipaistvaks.

Teadlased teadsid varasemast, et rasvarakkudesse suubuvad tajuga seotud närvirakkude, seljaajuganglionite lõpmed. Seljaaju vahendusel võimaldavad kanda need ajju ka mitmetest teistest kudedest ja organitest pärit infot. Uus tehnika võimaldas lisaks välja selgitada, mis sorti sõnumeid rasvarakud teele panid.

Täpsemalt keskendusid teadlased beežile rasvale. Vastavalt vajadusele muutub see pruunikamaks või valgemaks. Esimesel juhul põletatakse rasva kiiremini ning vabaneb ka rohkem soojust ja energiat. Valgemaks muutudes raku jõujaamade ehk mitokondrite osatähtsus väheneb ja kude käitub eeskätt energiasalvestina. Taolise muutlikkuse tõttu võib see mängida olulist rolli ainevahetuse, rasvumise ja muude tervist mõjutavate protsesside juures.

Ye leidis kolleegidega, et beeži rasvaga seotud närvirakkude hävitamisel hakkasid talletama rasvapadjakesed rohkem rasva. Vahe polnud siiski kuigi suur – 0,04 grammi, moodustades hiire kogukaalust alla protsendi. Samas hakkasid põletama rasvarakud rasva ka kiiremas tempos, mille tõttu tõusis hiirte kehatemperatuur. Ühtlasi muutus beež rasv pruunikamaks.

Piltlikult saab teadlaste sõnul võrrelda sümpaatilist närvisüsteemi seega gaasipedaaliga, mis käsib kehal rohkem rasva põletada. Rasvarakkude ajju edastavad signaalid käituvad samas pidurina, mis rasva põletamisele piiri paneb. Viimane kindlustab, et keha ei põleta seda liiga palju.

Rasvapadjakeste väike kasv viitab, et hiirte keha vajas uue olukorraga toimetulekuks rohkem kütust. Osa veres ringlevatest suhkrutest ja rasvhapetest muundati rasvaks. Loomade kehakaal seeläbi tervikuna ei muutunud.

Sellegipoolest loodab töörühm, et leitud mehhanismist võiks olla tulevikus kasu rasvumisepideemiaga võitlemisel. Kui tähelepanekud peavad paika ka inimeste puhul, võiks aidata see süsteemi kontrollitult tasakaalust välja löömisel hõlbustada rasva põletamist. Samas eeldab see, et ka mehhanismi ennast mõistetakse praegusest paremini. Näiteks jäi veel ebaselgeks, millise ärritaja peale rasvkoesse suubuvad närvid üleüldse signaale saatma hakkavad.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.