Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi direktor Rivo Uiboupin rääkis, et kuna lennuki kütusepaak oli õnnetuse ajal tühi, sattusid merekeskkonda ainult rusud ja mootoriõli. Viimane võib küll õnnetuspaigast edasi kanduda, aga kuna vahejuhtum leidis aset rannikust piisavalt kaugel, saab meri lähipäevil mootoriõliga omal jõul hakkama.

Alates pühapäeva õhtust kuni teisipäeva lõunani valitsesid õnnetuspaiga läheduses põhja- ja kirdetuuled. Teisipäeva lõunast tuul pöördus. Tuul mõjutab otseselt hoovusekiirust ja seega ka potentsiaalse reostuse levikut mere pinnakihis. Meresüsteemide instituudi teadlaste mudelarvutused näitavad, et õnnetuse piirkonnas on lähipäevil pinnahoovus kiirusega 0,13–0,25 m/s suunatud lõunasse. Seega triivib õnnetuse tagajärjel merre sattunud reostus Läänemere lõunaosa suunas ja otsest ohtu Eesti randadele ei ole.

Välistada ei saa reostuse jõudmist Läti-Leedu rannikule, sest tuule suuna muutumise tulemusena muutub ka hoovuse suund. Õnnetuspaik on Läti rannikust siiski 40–50 kilomeetri kaugusel.

Hoovuste liikumine lennuki õnnetuspaigas.

Merebioloog Jonne Kotta sõnul mängib rolli see, mis tüüpi kütus ja kui suures koguses merre satub. Näiteks raskem õli võib liikuda merepõhja ja sealt vaikselt edasi kanduda. Kergemad fraktsioonid tõusevad aga pinnale ja auruvad ära. Keskkonnakahjud sõltuvad sellest, milliste liikidega õli kokku puutub: osa on tundlikumad, teised tundetumad.

Kotta rääkis, et riskid keskkonnakahjudes on väga suured, kui reostus satub veepinnale ja kandub rannikumere suunas. "Põhjus on väga lihtne: rannikumeres on looduslik mitmekesisus suurem ja väärtuslikke elupaiku rohkem," lausus merebioloog.

Kõige enam võib taoline reostus mõjutada merelinde, sest nemad käivad tihti vee pinnal puhkamas või toitumas ja puutuvad seeläbi õlilaiguga otseselt kokku. "Õli on neile toksiline ja suurem osa õliga kokku puutunud lindudest ei jää ellu. Inimesed suudavad teinekord osa linde päästa, aga ega see lihtne pole," lausus Kotta.

Samuti on reostus ohtlik mereimetajatele, nagu näiteks hüljestele. Reostus võib aga kahjustada ka merevetika ja meriheina kooslusi. Kotta meenutas, kuidas aastaid tagasi avastati Nõva ja Keibu lahe piirkonnas Eesti mõistes suur naftareostus. "Nägime, et reostuse ajal oli põhjakooslustes suurem osa selgrootuid loomi ära surnud ning hiljem lõhkusid sügistormid ka suurema osa põisadru elupaigast, kuna need taimed olid naftaga kokku saanud ning lainetele kerge saak," sõnas ta.

Väikestes kogustes naftareostusest suudab meri taastuda, aga suuremad kogused on Kotta sõnul meie merele tohutu risk. "Läänemere isepuhastamisvõime on ikka hästi väike. Kui suuremat sorti naftareostus Läänemeres toimub, siis peame arvestama, et elu meres kaob päris pikaks ajaks ära ja selle vastu ei saa midagi teha," ütles ta.

Kotta lisas, et riigid ei suuda kuigi hästi naftareostust tõrjuda: puhtana suudetakse hoida mõned kilomeetrid rannariba ja merelgi ühtteist kokku koguda. "Räägime siin ikka väga väikestest kogustest. Kui merre aga satuvad väga suured kogused, nagu juhtus näiteks Exxon Valdez tankeriga Alaskal, siis selle kokku korjamine ei ole võimalik," lausus ta.

Rivo Uiboupin rääkis, et tegelikult on Läänemeres omajagu nn tiksuvaid pomme, näiteks vrakke, mis ei ole tühjaks pumbatud, ja keemiarelvi, mis omal ajal merepõhja uputati. "Aeg-ajalt selliseid sündmusi on, kus vrakk hakkab lekkima ja põhjustab siis reostust. Esmalt siis merepinnal avamerel ja kui tuuleolud ja hoovuste režiimid on soodsad, siis võib see ka rannikule jõuda," lausus ta.

Taolisi vrakke on Uiboupini sõnul püütud puhtaks pumbata, kus vähegi võimalik, et reostust vältida, aga aeg-ajalt kipub taolisi õnnetusi ikka juhtuma.