"Häiringud mõjutavad elurikkust kindlasti olulisel määral, aga erineva ökoloogiaga organismirühmade vastused neile on väga erinevad. Seetõttu ei saa öelda, et häiringud on elurikkusele kindlasti head või halvad," ütleb Würtzburgi Ülikooli järeldoktor Mari-Liis Viljur.

Ta oli üks autoreid hiljutises rahvusvahelises uuringus, kus luubi all olid just metsad. "Kogusime kokku ja analüüsisime metaanalüütiliste meetoditega erinevates metsades tehtud teadustöid üle kogu maailma," selgitab Viljur. Täpsemalt huvitas autoreid, kuidas mõjutavad looduslikud häiringud metsas elavate taimede, loomade ja seente liigirikkust.

Kui häiriv on häiring?

Häiringuks loetakse keskkonnatingimusi suhteliselt järsult muutvat sündmust, mis mõjutab kaudselt kohalikku elukooslust ja ökosüsteemi elurikkust. Näiteks võib häiringusündmus olla põleng, torm, või üleujutus. "Samas häiringud võivad olla ka bioloogilist päritolu, näiteks kui mõne liigi populatsioon oma äkilise kasvuga elupaika oluliselt muudab, nagu kurikuulus kuuse-kooreürask," märgib Mari-Liis Viljur.

Oma töös analüüsis ta just ulatuslike looduslikku päritolu häiringute ehk põlengute, tuule ja putukahäiringute mõju. Metsas tuleb ette muidki häiringuid, kuid Viljuri sõnul on uuritud kolmik suhteliselt tavaline, keskkonnale tugeva mõjuga ja varem palju uuritud.

"Laias laastus saab öelda, et kõige paremini mõjusid elurikkusele ligikaudu keskmise tugevusega või nõrgemad häiringud," toob ta välja. Samuti selgus, et elurikkusele tuleb kasuks, kui metsamaastikus on häiritud ja häiringust puutumata elupaigalaike enam-vähem võrdselt. 

Järeldoktori sõnul on mõlemad tulemused igati loogilised. "Mets, mis on osaliselt häiritud ja osaliselt puutumata, pakub elupaiku nii liikidele, kes häiringutest võidavad, kui ka neile, kellele see järsk keskkonnamuutus kahjulikult mõjub," selgitab ta.

Võitjad ja kaotajad

Varasemate uuringute põhjal saab häiringute suurimateks kaotajateks lugeda liike, kes elutsevad maapinnal ning eelistavad varjulisi ja niiskeid elutingimusi. Sellised on näiteks mõned seened, samblikud ja limused. "Eks erandeid on muidugi igas liigirühmas, aga meie töös joonistus välja selline muster," nendib Mari-Liis Viljur.

Osa liike võib häiringutest aga hoopistükkis võita. "Kui häiringud on ajalooliselt olnud piisavalt sagedased, on osad liigid häiringutele kohastunud ja saavad häiringu loodud uutest tingimustest hoopis kasu," selgitab Viljur. 

Metsakooslustes on sellised näiteks liigid, kes asustavad päikesele avatud elupaiku. "Näiteks on need paljud kile- ja kahetiivalised, kes käivad lagendikel õitsevatelt taimedelt nektarit ja õietolmu korjamas," ütleb järeldoktor. Häiringutest on tema sõnul kindlasti võita surnud puudega seotud liikidel, näiteks kõdupuidust toituvatel mardikatel.

Võitjate ja kaotajate jaotus pole Viljuri sõnul aga päris universaalne. "Näiteks troopilistes vihmametsades, kus metsapõlengud pole sageli looduslikku päritolu, vaid inimtegevuse tagajärg ja suhteliselt hiljutine nähtus, on kaotajaid tõenäoliselt rohkem kui võitjaid," märgib ta.

Küsimuse teeb järeldoktori sõnul veelgi keerulisemaks see, et elurikkust mõjutavad lisaks häiringu tugevus, selle ulatus ruumis ja häiringute toimumise sagedus. "Näiteks, kui lahmakas boreaalset männimetsa põleb üleni praktiliselt maatasa, võib seal olla vähem liike võrreldes olukorraga, kus mets põleb vaid laiguti, sest viimasel juhul jääb elupaiku alles ka neile, keda häiring ei soosi," seletab ta.

Kui põleng on boreaalses metsas mõõdukas ja mets põleb vaid laiguti, tekib põlengu tagajärjel hulganisti kõdupuitu. See pakub elupaika paljudele loomadele, seentele ja bakteritele. Põleng tekitab muidu varjulisse metsa veel päikesele avatud alasid, mida Viljuri sõnul asustab samuti mitmekesine elustik. "Leidub koguni taimeliike, mille seemned hakkavad idanema just metsapõlengu tekitatud kuumuse mõjul," lisab ta.

Kõike mõõdukalt

Mari-Liis Viljuri sõnul olid tema uue uuringu tulemused kooskõlas mõttega, et elurikkust toetab mitmekesine metsamaastik, kus elupaiga leiavad erinevate suktsessioonistaadiumitega (taimekoosluste vahetus, toim) seotud liigid. "Kui häiringud muutuvad väga tugevateks, toimuvad sageli ja hõlmavad aina suuremaid maa-alasid, jääb järjest vähemaks metsa, mis poleks lähiajaloos põlenud või tormi poolt räsitud," sõnab ta. 

Osa elurikkusest vajabki tema sõnul just sellist puutumatut metsa. Teisalt leiab ta, et mõnikord kaitseb metsaomanik majandusmetsa häiringute eest liigagi usinasti. Nii võib elurikkus metsas hoopis väheneda, sest seda toetavad häiringud on takistatud.

Inimese käsi on mängus ka häiringute endi kujunemises. "Suur osa häiringuid on otseselt inimtekkelised, näiteks metsaraie, soode kuivendamine, veekogude paisutamine, kariloomade karjatamine," loetleb Viljur. Osa häiringuid juhtub küll otseselt mingi loodusnähtuse mõjul, kuid kaudselt põhjustas selle loodusnähtuse enda kliima- ja maakasutusmuutus.

"Näiteks on selline inimtekkelise kliimamuutuse põhjustatud ekstreemne põud, mis soodustab metsapõlengute teket," osutab järeldoktor. Inimtegevuse mõju avaldub siin kahekordselt veel metsapõlengu levikus. Viljuri sõnul levivad põuast tingitud metsapõlengud kiiremini ja laialdasemalt, sest puistu vanuseline ja liigiline koosseis on majandamise tulemusena ühetaolisemaks muutunud.

Niisiis sõltub häiringu mõju Viljuri sõnul paljuski sellest, kui tugev see on, ja kui suurel maa-alal see aset leiab. "Üks olulisi küsimusi sagenevate metsahäiringute tingimustes on see, mida teha pärast häiringut – kuidas häiritud metsi majandada, näiteks kas ja mil määral teha hooldusraiet," arutleb ta. 

Ehkki tema uuringust jäi see teema välja, on teised hiljutised teadustööd Viljuri sõnul näidanud, et elurikkusele tuleb kasuks, kui metsa häiringute poolt loodud ressursse alles jätta. "Sellest võidavad näiteks kõdupuiduga seotud ehk saproksüülsed liigid, kes moodustavad meie metsade elurikkusest olulise osa. Teisisõnu, elurikkusele pole hea, kui juba häiritud metsa veelgi enam häirida," ütleb ta.

Mari-Liis Viljur ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Biological Reviews.