"Inimesed eeldavad, et looduskeskkond peab olema stabiilne, sest tema eluea jooksul see tavaliselt on stabiilne. Kui ajame aga aja pikemaks, siis elukeskkond muutub ju kogu aeg pidevalt. Seeläbi tunduvad paratamatult sellised muutused arusaamatud ja kõik asjad, mis tunduvad arusaamatuna, võivad tunduda veidi ehmatavana," viitas Maran saates "Vikerhommik".

Viimasel ajal on muutused tema sõnul siiski kiirenenud ja vastavalt sellele satub ka uusi liike Eestisse sagedamini. Eriti ilmekalt on näha seda putukate puhul.

"Paratamatult inimene, mis on üks uskumatult arukas elukas ja meeletu mõjuga maa peal – me räägime antropotseenist. Ta on muutnud märkimisväärselt elamistingimusi. Kõige klassikalisem näide on kliima soojenemine," sõnas Maran. Sellega neile avanenud nišše üritavad ära kasutada nii loomad kui ka taimed. Samas on leviala nihkumine paratamatu. Kes seda piisavalt kiiresti ei tee, võib välja surra.

Sellele hinnangu andmine on seeläbi puhtalt inimese enda asi, kuid seda ei peaks nägema ilmtingimata millegi halvana. "Võtame selle kõige märgilisema looma – šaakali, mis oli selle siia saabumisel täielik šokkuudis, kui see 2013. aastal Eestis avastati, et ta on nii kaugele põhja tulnud. Praeguseks on ta juba tundra piiril Norras väljas. Ta lihtsalt läheb sinna, tal on head jalad," märkis Maran.

Esimesed pioneerisendid võivad küll hukka saada, kuid pikapeale moodustub populatsioonituumik, mis hakkab omakorda laienema. "Muidugi inimestele tekib probleem, sest meie kummalised majandusmudelid on ehitatud üles teatud staatilisusele, põllumajandusest karjakasvatuseni ja seal tekivad teatud pinged kohe sisse. Nüüd on küsimus, kuidas me neid pingeid jagame, sest ühelt poolt tahame, et kõik loodus meile alluks, aga vot – ta ei allu," sõnas Tiit Maran.

Tema enda jaoks oli pea võrreldav üllatus Hiiumaa lähistel Käina lahel hõbehaigrute nägemine. "Mulle oli kerge šokk, kui nägin esimest korda Hiiumaal Käina lahe peal hõbehaigrut. Lapsepõlves oli see minu jaoks lõunamaalind, kes elab kaugel, kus on hea, soe ja tore olla, aga ühel hetkel Käina lahe peal ja seal ka paljuneb. Ta ei ole seal mitte üksikisend, vaid terve populatsioon, mis tundub täiesti uskumatu," meenutas Maran.

Sarnaselt huvitavaks liigiks pidas zooloog Eestis kanda kinnitanud värvikirevat herilasämblikku, mis on muidu vahemerelise levikuga.

Invasiivsematest võõrliikidest rääkides nentis Maran, et nende levik on praeguste majandusmudelite juures paratamatu. "Võõrliikide tulemine on väga suurel määral seotud globaliseerumisega ja kaubavahetusega, mis läheb üle piiride," viitas Maran. Nii jõudis Eestisse näiteks hispaania teetigu. "Veel hullem on laevadega, kus loomad liiguvad pilsivees või laeva küljes. See on keeruline probleem, mida on raske lahendada," lisas zooloog.

Kuigi tavalistel inimestel on seeläbi raske üksinda midagi ära teha, tasuks neil näiteks eksootilisemate lemmikloomade võtmist hoolikalt kaaluda. "Kui ühel hetkel muutub ta tüütuks ja tahaks ta loodusesse kuskile ära visata, siis kasvab ta seal suuremaks. Seal võib midagi tulema hakata, kuigi üksikisend üksinda sigima ei hakka," sõnas Maran. Igal juhul tuleks põhjalikult läbi mõelda, millist looma endale võtta.

Võõrliigi avastamisel tuleks sellele koheselt reageerida. Paraku puuduvad zooloogi hinnangul selleks piisavalt head mehhanismid. Kui võõrliik on end siinmail kord sisse seadnud, on sellest aga raske vabaneda. "Ühel hetkel on seda väga raske piirata. Näiteks ameerika naaritsat – minki – on väga raske tervest Euroopast välja lüüa, kuigi piirkondlikult on see võimalik. Meil on looduskaitserahadega paremat teha," tõdes Maran.