Üldiselt kallutab Merkuuri magnetväli Päikeselt tulvavad laetud osakesed kõrvale umbes tuhande kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast. Päikese magnetvälja jõujooned painduvad, kui puutuvad Merkuuri magnetvälja jõujoontega kokku.

Kui aga valitsevad õiged tingimused, siis käib piltlikult öeldes väike plõks ja kahe magnetvälja jõujooned ühinevad. Sellisel juhul jõuavad ka päikesetuule osakesed otse Merkuuri pinnani välja.

Möödunud kümnendi algul Merkuuri ümber tiirutanud NASA kosmoseaparaat Messenger sõitis tihtilugu Merkuuri ja Päikese magnetvälja piirist ehk magnetopausist läbi ja tegi mõõtmisi.

Messengeri pardal olnud magnetomeeter mõõtis magnetvälja, massispektromeeter aga tegi muu hulgas kindlaks naatriumi, magneesiumi, alumiiniumi ja räni ioonide hulga.

Kokku läbis Messenger magnetopausi üle 3700 korra ning mõnigi kord näitasid magnetmõõtmised, et piir kahe magnetvälja vahel oli lahti. Need lahtiolekud ei ole küll pidevad, vaid käivad hookaupa, lühikeste sutsudena mõnesekundiste vahedega.

Weijie Sun Ameerika Ühendriikidest  Michigani Ülikoolist ja ta kolleegid teatavad Messengeri mõõteandmeid analüüsinuna, et magnetväljade ühendumiste aegadel oli mõõdetud ioonide tase atmosfääris keskmiselt umbes 50 protsenti kõrgem kui muudel aegadel.

Teadlased kaalusid nähtuse mitut võimalikku põhjust ja jäid lõpuks pidama seletuse juures, et ioone löövad Merkuuri pinnast lahti pinnale paiskuvad päikesetuule osakesed, millele magnetväljade ühinemine on teinud tee valla.

Nähtus osutab, et Päikesesüsteemi pisima planeedi õhukeses ja hõredas atmosfääris toimub siiski mõndagi huvitavat.

Mõne aasta pärast, kui Merkuuri juurde jõuab Euroopa-Jaapani kosmoseaparaat BepiColombo, on lootust saada teadmisi veel juurde.

Praegusest uuringust kirjutavad Sun ja kaasautorid ajakirjas Journal of Geophysical Research: Space Physics.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.