Ceres on teistest vöö kehadest, peamiselt asteroididest palju suurem, läbimõõdult tuhatkond kilomeetrit – ja kõigi asteroidivöös tiirutavate kehade massist moodustab Cerese oma tervelt kolmandiku.

Kahtlustust, et Ceres on pärit mõnest Päikesesüsteemi äärepoolsemast piirkonnast, on teaduslikult püstitatud varemgi; Rafael Ribeiro de Sousa Brasiiliast Sćo Paulo Osariigiülikoolist ja ta kolleegid käivad aga ajakirjas Icarus kahtlustuse kinnituseks välja uusi argumente.

Üks märk Cerese kaugest päritolust, millele Ribeiro de Sousa ja ta kaaslased tähelepanu juhivad, on ammoniaagijää olemasolu Ceresel. See viitab, et taevakeha on tekkinud märksa külmemates oludes, kus vesi on saanud kondenseeruda ja seguneda selliste lenduvate ühenditega nagu süsinikmonoksiid, süsinikdioksiid ja ammoniaak.

Autorid pakuvad välja teooria, mille järgi on Ceres tekkinud kaugel Saturni orbiidi taga, kus ammoniaaki leidus rohkesti. Siis, kui tekkisid hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, suunasid need oma raskusjõuga Cerese selle praegusesse asupaika.

Teooriale said teadlased toetust ka arvutimudelist, millega arvutasid nelja ja poole miljardi aasta eest toimunud sündmuste võimalikku kulgu.

Mudel näitas, et suurte planeetide tekkeaeg oli Päikesesüsteemi ajaloos erakordselt turbulentne, taevakehad põrkasid alatasa omavahel kokku ja pillutasid oma raskusväljaga Cerese-suurusi kehi eri suundadesse laiali.

Ceresel oli õnne jõuda asteroidivöös stabiilsele orbiidile, kus ta on edasistele häiringutele hästi vastu pidanud. Kuid üldse oli Cerese-suguseid kehi mudeli järgi omal ajal Saturni orbiidi taga tuhandeid.

Tulemus kõlab kokku mõnedegi varasemate uuringutega, millest on Päikesesüsteemi kaugemate taevakehade pinnal leiduvate kraatrite arvu põhjal samuti järeldatud, et ses suuruses kehi oli seal kunagi mõni tuhat.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.