Uurijad avastasid, et ookeanipõhjadel laiuvad mereheinaväljad võivad endas kätkeda märkimisväärses koguses magusainet. Ühtlasi on merihein oluline nii süsiniku talletamise kui ka kliimamuutuse leevendamise vaates, vahendab ScienceAlert.

Meile tuntud toidusuhkur tuleb sahharoosist. Just viimast eritavad meriheinad enda all laiuvasse pinnasesse – juurtest vahetult mõjutatud risosfääri. See tähendab, et neis paigus on merepõhja suhkrusisaldus umbes 80 korda tavapärasest suurem.

Ühtekokku võivad kõik maamuna meriheinaniidud uurijate sõnul enda all peita kuni 1,3 miljoni tonni jagu sahharoosi. Teisisõnu jaguks sellest ligi 32 miljardi Coca-Cola purgi jaoks ehk jutt käib märkimisväärsest suhkruleiust.

Max Plancki Mere mikorbioloogia Instituudi mikrobioloogi Nicole Dubilier'i sõnul valmistavad meriheinad suhkrut fotosünteesi käigus. Tavalistel valgustingimustel kasutavad meriheinad enda toodetud suhkruid oma ainevahetuse ja kasvu jaoks. Kui valgust on aga näiteks suvisel keskpäeval palju, toodavad heinad rohkem suhkrut, kui ise kasutada või talletada jõuavad. Siis eritavadki need üleliigse sahharoosi oma risosfääri.

Uurijaid üllatas, et ümbritseva keskkonna mikroorganismid üleliigset suhkrut endasse ei ahmi. Selle ennetamiseks paistavad meriheinad paljude teiste taimede kombel eritavat fenoolseid ühendeid. Fenoole leidub nii punases veinis, kohvis ja puuviljades kui ka mujal looduses. Tegu on mikroobivastaste ainetega, mis pärsivad enamike mikroorganismide ainevahetust ja aeglustavad seeläbinende tegutsemist.

Uurijad katsetasid oma hüpoteesi ehedal veealusel meriheinaväljal. Massispektromeetria meetodil püüdsid nad tõestada, et veetaimed tõepoolest eritavad fenoole. Max Plancki mere mikrobioloogia instituudi mikrobioloogi Maggie Sogini sõnul viisid uurijad oma katses meriheinast eraldatud fenoole meriheinade risosfääri mikroorganismide juurde. 

Ilmnes, et võrreldes olukorraga, kus fenoole keskkonnas pole, tarbisid fenooliga kokku puutuvad mikroorganismid sahharoosi palju vähem. Väike hulk mikroobe sai sahharoosi mõjul vohada ka fenoolidele vaatamata. Uurijad oletavad, et tegu on nii-öelda mikroobidest spetsialistidega, kes võivad omakorda meriheinale midagi tagasi anda, näiteks kasvuks olulisi toitaineid.

Meriheinad on ka ühed maamuna olulisemad sinisüsiniku ehk mereliste ja ranniku-ökosüsteemide süsiniku sidujad. Võrreldes sama suure metsaga suudab meriheinaga kaetud ala neelata kaks korda rohkem süsinikku ja teha seda 35 korda kiiremini.

Mis puutub meriheina-aasadest keskkonda lekkiva süsinik, suudavad teadlased nüüd arvestada nii sahharoosilademete kui ka mereheina endaga. Meriheinaväljad on inimtegevuse ja halveneva veekvaliteedi tõttu ühed ohustatumad elupaigad planeedil.

Sogini sõnul ei tea uurijad meriheina kohta sama palju kui maismaa elupaikade kohta. Uus uuring aitab seda teadmist avardada ja rõhutab sinisüsiniku ökosüsteemide kaitsmise tähtsust.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Ecology & Evolution.