Teadlased vaatasid uuringu käigus mikroplasti mõju väikestele vähikestele. Eriline oli uuring seetõttu, et selles kasutati vabas looduses nähtavaga võrreldavat plastihulka. Suurem osa taolisi teadustöid uurib Kreitsbergi sõnul mikroplasti mõju ebarealistlikult suurte kogustega.

Vähikesed on kirpvähilised, kes on vähkide alamhõimkonda kuuluv selts. Katses uuritud vähikesed olid sentimeetri pikkused ja levinud ka Eesti vetes. Ilmselt on suur osa inimestest nendega kokku puutunud suvisel ajal kivisel mererannal, kui on märganud suurte ümmarguste kivide vahel laiutava rohelise vetika sees, kedagi ringi sibamas. Need ongi vähikesed, kelle kalad hea meelega nahka pistavad. Näiteks on nad meriforelli meelistoit.

Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitsbergi sõnul on tehtud 90 protsenti mikroplastiga seotud uuringutest väga kõrgete kontsentratsioonidega. Näiteks, kui uurida vähikesi, siis kümneliitrisesse akvaariumisse pannakse sada vähikest ja miljon tükikest mikroplasti. Kreitsberg selgitas, et kuna teadus on tihtipeale projektipõhine, siis on riskantne teha eksperimenti, mille puhul ei saa olla kindel, et tulemus tuleb asjalik. Teadlased aga nüüd selle riski võtsid.

Kolleegidega koos vaatas Kreitsberg, milline on reaalne keskkonnas leiduv kogus mikroplasti ja kasutasid seda uuringus. Seega kasutati nende katses mitte rohkem kui kümme tükikest mikroplasti liitri kohta. "Eestis on see kogus tegelikult isegi veel väiksem. Kümme tükikest mikroplasti on juba hästi reostunud keskkond või isegi tulevikustsenaarium," lausus teadur.

Teadlased proovisid tööga vastata küsimusele, kas praegune keskkonnaolukord mõjutab juba elusolendite elu. "Või on ikkagi nii, et alles tulevikus, kui olukord hulluks läheb, hakkab mõjutama."

Uuringust selgus, et isegi madalad kogused mikroplasti kahandavad vähikese ujumisaktiivsust. See tähendab, et nad ujuvad aeglasemalt. "Kujuta ette, kui sul on kõht vatti täis, siis sa ei jookse 100 meetrit sama kiiresti kui siis, kui oled normaalse söögi peal olnud," lausus Kreitsberg.

Kuna vähikesed on toiduahela lüli, keda kalad meeleldi söövad, siis tähendab see, et kui nad on aeglasemad, ei suuda nad kalade eest ära põgeneda. Seega satuvad kalade söögilauale justnimelt vähikesed, kel on mikroplast kõhus. "Niimoodi siseneb mikroplast toiduahelasse ja nii kuni inimeseni välja," lausus Kreitsberg.

Kui tihtipeale arvatakse, et suurem kogus mikroplasti mõjutab elusolendeid rohkem, siis Kreitsbergi sõnul ei pruugi see alati nõnda olla. "On teada näiteid, kus madalad kontsentratsioonid võivad olla ohtlikumad," sõnas ta.

Suuremate koguste korral tekib organismil kaitsemehhanism. "Organism tunneb ohu ära, oskab ennast selle vastu blokeerida või kaitsta end selle ohu eest," lausus Kreitsberg. See aga jällegi ei pruugi alati nii olla. Antud uurimistööga said teadlased teada, et madalad kontsentratsioonid mõjutavad loomade elu ja see on Kreitsbergi sõnul oluline tulemus.

Kreitsberg rääkis, et juttu on olnud sellestki, et plast on üsna inertne aine, nii nagu liivatolm kevadeti. "Kui tänavad on liiva täis ja hingame neid väikseid osakesi sisse, siis ega seegi väga tervislik ole," selgitas teadur.

Inimestega tehtud uuringud näitavad teaduri sõnul, et igapäevaselt hingavad inimesed plastiosakesi sisse ja ei ole päris täpselt teada, et see väga halba mõju avaldaks. "Samas ei julge ma ka öelda, et see mõju ei avalda. Ehk siis on paljut, mida me veel ei tea," lausus teadur.

Isegi kui teadlased ei tea veel päris täpselt mikroplasti ohtlikku mõju inimestele, siis juhul, kui mikroplasti saab ühel hetkel hästi palju olema, seda enam keskkonnast kätte ei saa. "Võibolla tekivad mingid bakterid, kes seda plasti aktiivselt sööma hakkavad. Kas me ikka tahame sellist bakterit enda ümber, kes meie kilekasvuhoone nahka pistavad," arutles Kreitsberg.

Ta rõhutas, et plast ei ole tegelikult halb materjal. Näiteks on vee- ja reoveetorud plastist tehtud. "Aga ma pigem eelistaksin, et lähiajal ei tekiks imebaktereid, kes meil plasti sööma hakkavad," sõnas ta.

Katses osalesid kaks vähikeste liiki. Esimene oli rändvähk, kes toodi Eestisse 1970. aastatel Baikali järvest. Tegu on võõrliigiga, kes elab praegu Peipsi järves, Emajões ja on jõudnud ka Võrtsjärve. Teine uuritud liik oli kodune liik ehk järve kirpvähk. Teoorias võiksid sissetoodud liigid olla tugevamad, kiiremad ja vastupidavamad igasugustele stressoritele. Kodune liik aga veidi õrnem ja tundlikum.