"Arvan, et loomulik valgustamine on üks olulisemaid tegureid selle juures, kuidas me ruumi tajume ja sealset atmosfääri tunnetame. See on väga oluline tervise jaoks ja meie tegutsemisvõimele ruumis," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuri doktorant Hanna Vikberg. 

Koostöös doktorikandidaat Abel Sepúlveda Luque ja vanemteadur Francesco De Lucaga arendas ta välja uue eluruumide loomuliku valgustuse uurimismeetodi. Kui varem on seda uuritud pigem kvantitatiivsete hinnangutega, siis nüüd otsustas uurijakolmik toetuda intervjuudele. Erinevalt kiiruga tehtud mõõtmistest huvitas neid, kuidas kirjeldavad elanikud oma kodus valitsevat valgust pikas vaates erinevatel kella- ja aastaaegadel.

Vikberg, Sepúlveda Luque ja De Luca keskendusid põhjamaistele kodudele. Erinevalt Lõuna-Euroopa kodudest peavad need sobima eluks neljal väga erineval aastaajal ja pakkuma lisaks päevavalgusele kaitset ülekuumenemise eest. "Meie, põhjamaalased, otsime sageli valgust. Seda on näha ka kodudest: inimesed paigutavad oma mööblit kindlal viisil, sest valgus langeb mingist kindlast kohast," toob Vikberg näite.

Rohkem pole alati parem

"Meeldiv loomulik valgustus ei pea tähendama rohket päevavalgust," ütleb Hanna Vikberg, mööndes, et sageli langevad need siiski kokku: "Pigem võib see olla viis, kuidas valgus seinale langeb, või kindel aeg päevas, mil valgus hoones on eriti kena." Hästi valgustatud kodu iseloomustab visuaalne mugavus ehk seal peab olema meeldiv olla ja toimetada aasta läbi. 

Eri riikides hinnatakse ruumide valgustust isemoodi. Näiteks Euroopa Liidu riikides on selleks olemas eraldi standard, millele Eestis lisandub kohalik standard. "Soomes meil sellist asja pole. Selles osas olete Eestis meist kõvasti ees," muigab Vikberg. 

Abel Sepúlveda Luque sõnul eristab Euroopa loomuliku valguse standard EN 17037:2018 nelja elementi. "Esiteks arvestab see vaadet välja ehk ruumist avaneva vaate kvaliteeti. Teiseks loeb päikesevalguse küllasus ehk mitu tundi päevas paistab tuppa päike," loetleb ta. Kolmandaks arvestab Euroopa standard päevavalguse hulga endaga ruumis ja neljandaks pimestava valguse vastase kaitsega.

Vikbergi sõnul on uue uurimisraamistiku eesmärk vaadata standardhinnangutes saadud arvudest kaugemale. Ta peab oluliseks teada, kas ruumis elavad inimesed hindavad oma valgustust heaks või halvaks, ning mida nad päriselt oma kodu valgustust tajudes kogevad. "Meie uuringu üks oluline osa on teema uurimine pikas plaanis. Me ei lähe lihtsalt viieks minutiks ruumi ega vaata, kuidas seal olla tundub, vaid kuidas inimesed end seal terve aasta vältel tunnevad," seletab ta.

Sepúlveda Luque sõnul seisneb uuringu suurim uudsus just intervjuupõhisuses. "Intervjuu on uurijatele tõeline kingitus. See annab vabaduse väljendada ruumi kvalitatiivset hinnangut ja siduda seda konkreetsete kogemustega," ütleb ta. Kuigi andmete analüüsini pole uurijad veel jõudnud, on see neil järgmise sammuna plaanis. Sepúlveda Luque sõnul oleks kaugemas tulevikus huvitav võrrelda intervjuude tulemusi Euroopa standardi EN 17037:2018 arvandmetega.

Suur rõdu ja tume vastasmaja kaasa ei aita

Tulevikus loodavad Hanna Vikberg ja Abel Sepúlveda Luque oma meetodist head tööriista arhitektidele ja sisekujundajatele. Ise korterikujundajana töötavat Vikbergi huvitab, milliseid kogemusi ta enda kujundatud ruumides loob. "Vähemalt Soomes kujundatakse hoonestust väga funktsionaalselt mõeldes," sõnab ta: "Muidugi on oluline, et majad toimiks hästi, aga võib-olla kipume veidi unustama, et majad on ka kogemus. See kogemus on inimestele väga isiklik."

Seni on teaduslikult uuritud pigem töökohtade loomulikku valgustust, kuid Covid-19 pandeemia ja kaugtöö tõstatasid Vikbergi sõnul küsimuse kodust kui töövõimet toetavast keskkonnast. Vähesed Soomes tehtud kodude uuringud on doktorandi sõnul pigem hirmutavad. 

"Me ehitame väga tihedaid linnu, kus kõrged majad on üksteisele väga lähedal. Samuti on meil trend ehitada suuri rõdusid kõigi akende ette. See tähendab, et päike lõõmab rõdule ja korterisse sisse tuleb valgust väga vähe," toob ta näiteid. Rõduga varustatud väga sügav korter võib jääda eriti hämaraks, kui valgus langeb sinna vaid ühelt küljelt ja akna taga paistab kohe vastasmaja. "Isegi, kui meil on tohutud maast laeni aknad – siis see enam ei aita," tõdeb Vikberg.

Kuigi neid küsimusi on oluline arutada, ei mõtle arhitektid sellele alati. Vikbergi sõnul peaks majade tihedusele ja isegi värvile mõtlema aga juba linna planeerides. "Kui su vastas on hele maja, siis see vähemalt peegeldab valgust ja suunab seda su korterisse. Kui su vastas on tume maja, ei peegelda see mingit valgust," võrdleb ta. Praegune suurte akende, ent tiheda hoonestusega ehituskultuur tulistab endale seega jalga, sest kui inimestelt küsida, mida nad korteris kõige olulisemaks peavad, nimetavad nad Vikbergi sõnul sageli valgusküllasust.

Parema elukvaliteedi nimel on Sepúlveda Luque sõnul mõtteainest ka uut kodu otsival tavainimesel. Teadmatule koduostjale võib ehitusfirma maha müüa korteri, mis pole pikas plaanis üldse nii visuaalselt mugav, kui esmapilgul paistis. "Tarbijatena pole me teadlikud, kui oluline on visuaalne mugavus. Kuni näiteks saabub pandeemia, mis kestab pikalt, siis mõistame, et appi, kui pime meie korter on," osutab ta. 

Doktorikandidaat täpsustab, et ruumi visuaalsest mugavusest ei saa aru lühikese ajaga, vaid ajapikku. "Siis saad kindla peale aru, et ruum saaks olla paremini kujundatud. Algul näib küll, et korter on ilus, aga võib-olla näed sa seda ühel aastaajal ja kindlal kellaajal. Mis juhtub talvel, kevadel või õhtul?" küsib ta retooriliselt. 

Vikberg osutab lisaks ohule, et kui ostetavast korterist pole olemas veel midagi peale põrandaplaani, võib inimese osta põrsa kotis. "Väga vähesed inimesed suudavad põrandaplaanilt välja lugeda, milline saab valgus ruumis olema. Sa ei pruugi teada sedagi, mis su akna vastas on," ütleb ta.

Mõlemad uurijad nõustuvad, et mingigi loomulik valgustus oleks kodus mõistlik, sest see säästaks elanikele kunstliku valgustuse arvelt raha. Vikberg möönab, et tehisvalgustus areneb edasi meeletul kiirusel. "Soomes kulutame kümme protsenti elektrist, et kodusid valgustada. Seda polegi enam nii palju," arutleb ta: "Kuna meil aga ikkagi on Põhjamaades alati vaja kunstlikku valgust, sest meil on ka pime aeg, siis päris nulli ei saa me valgustuse elektrikulu kunagi."

Uurijakolmiku artikkel ilmus vaba juurdepääsuga ajakirjas Energies.