Nüüd on sel tähelepanekul ka põhjalik teadustugi. Sest selline üleüldine vaatepilt on ju üks asi, aga päris üksikasjalik ülevaade hoopis midagi muud.

Christopher Cooney Inglismaalt Sheffieldi Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid enam kui 4500 värvuliseliigi sulevärvusi.

Pingviinid ja papagoid, kes värvuliste seltsi ei kuulu, jäid siis seekord uuringust välja, kuid varblased, rästad ja pääsukesed ning nende arvukad sõbrad ja sugulased olid kaasatud.

Teadlased ammutasid teavet Londoni lähistel Tringi linnakeses asuva loodusmuuseumi mahukatest kogudest. Teavet töötlema tuli appi ka tehismõistuse algoritm, millele teadlased tutvustasid igast linnuliigist kolme fotot.

Lindude sulestikus valiti välja 1500 punkti, mille värvitooni siis teistel liikidel samade punktide tooniga kõrvutati. Seejärel sai linnud panna värvikirevuse põhjal ritta ja väga täpselt järele vaadata, millistel aladel kui kirevad linnud elavad.

Nüüd kirjutavad Cooney ja kaasautorid ajakirjas Nature Ecology and Evolution, et värvuliste sulestik on tõepoolest ekvaatori läheduses värvikam kui parasvöötmes. See seaduspära kehtib nii keskmiselt võttes kui ka äärmuste puhul.

Autorid lisavad, et nähtuse põhjuse asjus tundub omajagu õigust olnuvat inglise loodusteadlasel Alfred Russel Wallace'il, kelle arvates pakub lopsakas troopikataimestik värvilistele lindudele paremat kaitset kui põhjapoolsed ajuti päris kõledad ja lehitud maastikud.

Seda seletust toetab tõik, et ka just tihedamail metsaaladel oli värvuliste värvikus uue uuringu järgi eriti toretsev.

Teiseks põhjuseks paistab olevat lindude toit. Lõunamaiseist puuviljust ja õienektarist saavad linnud nii palju energiat, et sellest jätkub ka värviküllase sulestiku ülal pidamiseks.

Liigiomased värvid tulevad aga kasuks, et metsatihnikus teisi omasuguseid hõlpsamini ära tunda.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.