"Kui igal artiklil oleks üks autor, siis on artiklite käekäigu alusel teadlase tubliduse hindamine igati asjakohane. Kui autoreid on aga mitu, siis tekib probleem. Ja kui autoreid on väga palju, siis läheb probleem järjest suuremaks," rääkis uurimuse autor, pikaaegne Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi vanemteadur ja praegune visuaalse töötluse modelleerimise spetsialist Endel Põder.

Kui näiteks teadlane avaldab aasta jooksul kümme kümne autoriga artiklit, siis praeguse süsteemi järgi ongi teadlane avaldanud kümne artiklit. Põdra nägemuse kohaselt peaks iga artikli jagama autorite arvuga, mis tähendab, et sellisel juhul oleks teadlane avaldanud ühe artikli. "Vanasti arvatigi, et ühe aasta jooksul suudabki teadlane avaldada umbes ühe artikli," rääkis Põder. 

Ta lisas, et on suur vahe, kas samasuguse artikli on kirjutanud üks autor, viis autorit või 500 autorit: "Kui näiteks viis kaevajat kaevavad kamba peale viiemeetrise kraavi, siis oleks väga veider, kui öeldaks, et kõik kaevasid viis meetrit kraavi. On üpris loogiline, et keskmiselt kaevas iga kaevaja kraavi ühe meetri jagu." 

Autorite arvu kunstlik paisutamine

Teadlase vaatenurgast on praeguse süsteemi järgi kasulikum töötada suuremates kollektiivides, kus publitseeritakse rohkem ja kus ühe publikatsiooni saamiseks tuleb kulutada oluliselt vähem tööaega. "Motivatsioon osaleda võimalikult paljudes projektides võib põhjustada killustatust ja pealiskaudsust. Ma arvan, et kui grupi suuruse mõju indiviidi hindamisele ära kaob, siis kujunevad sellised grupid, mis on enam-vähem optimaalse suurusega," selgitas Põder. 

Praegune hindamissüsteem võib soosida ka seda, et autoreid lisatakse artiklitele ilma sisulise põhjuseta: "Minu pakutud süsteem piiraks sedalaadi manipulatsioone. Tulemus võiks olla mõistlik tasakaal, kus kirja lähevad need, kes päriselt artikli valmimisse panustasid."

Põdra sõnul on praegusel hindamismeetodil teisigi ebasoovitavaid tagajärgi: "Eetiline oleks hinnata inimeste tööd nii õiglaselt kui võimalik. Kui vildakat mõõtmist kasutatakse grantide jagamisel või töötajate valikul, siis pole tehtavad otsused kõige õigemad ja ressursse ei kasutata kõige mõistlikumalt."

Ta märkis, et kuigi ka tema pakutud variant ei ole ideaalne, oleks see lihtsalt teostatav ja tooks tasakaalukama lahenduse. "Kui praeguse süsteemiga on näiteks saja kaasautoriga avaldavatel teadlastel 100-kordne hindamiseelis võrreldes üksikautoriga, siis jagamine kõrvaldab autorite arvuga seotud eelised."

Ebavõrdsete panuste probleem

Üks kitsaskoht, mis alternatiivse süsteemiga kaasneks, seisneb selles, et endiselt ei oleks selge, kes kui palju konkreetse uurimistöö valmimiseks tööd tegi. Teisisõnu vajaks lahendamist ebavõrdsete panuste probleem. "Selleks pole praegu andmeid ja ei ole ka head ideed, kust need võiks tulla. Näiteks võiks muuta kohustuslikuks, et autorite järjekord näitab nende panuse suurust. Või siis peaks autorid ise kokku leppima, kui mitu protsenti tööst keegi tegi," rääkis Põder. 

Ta lisas, et tema pakutud lahendus ei ole väga revolutsiooniline, sest sellest kirjutati näiteks ajakirjas "Science" juba aastal 1981.

Põder märkis, et kuigi praegune süsteem on pikka aega püsinud oluliste muutusteta ja suuri muutusi silmapiiril ei ole, on üksikutes riikides proovitud rakendada ka teistsuguseid lähenemisi: "Itaalias on Giovanni Abramo juba üle kümne aasta selle nimel töötanud, aga tema pakutud süsteem on üpris keeruline ja paljud ei saa sellest aru."

Tippteaduse eripärad

Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik märkis, et vajadust praegust hindamissüsteemi muuta ei ole. "Puudused on nii selles, kui me jagame artikli eest saadud punktid autorite arvuga kui ka selles, kui näiteks 4000 autoriga artikli puhul saab iga kaasautor ühe punkti. Kui me aga võtame arvesse teaduse laiemaid eesmärke ja progressi, siis esimese meetodi puudused on selgelt suuremad," sõnas Allik.

Professor märkis, et mitmed olulised teaduslikud avastused, näiteks Higgsi bosoni leidmine, on aset leidnud suurtes kollektiivides: "Sedalaadi projektid on pakkunud olulisemaid ja tähtsamaid teadusprobleemide lahendusi. Samuti on need rohkem tsiteeritud, mis samuti näitab nende mõjukust."

Allik lisas, et Eesti teaduse hüppeline areng viimase 30 aastaga on toimunud paljuski tänu sellele, et teadlased on liitunud suurte rahvusvaheliste projektide ja uurimisrühmadega. "Teadusse sissesaamiseks on see ainuvõimalik. Probleem tekib siis, kui teadlasel ongi ainult nii-öelda hõlptuluga saadud artiklid," rõhutas professor.

Uurimus ilmus ajakirjas Frontiers in Research Metrics and Analytics.